DIOCLETIANUS. KRISTLUS.

Kristlus.

Impeeriumi pingeline seisund sundis kahtlustavalt suhtuma kõigisse massiliikumistesse. Esialgu oli niisuguseks liikumiseks ka kristlus. Kristlaste jälitamine algas juba Nero ajal, kuid eriti kõvenes ta Diocletianuse ajal.

Kristus tekkis I sajandil u.a.j., kui rooma ekspluateeritavad massid asusid sügavas pettumusseisukorras. Siis oli ju lämmatatud revolutsiooniline liikumine. Sõjaline diktatuur rõhus rahvast. Töölised ei näinud ees mingisugust pääsu, nende materiaalne seisund aina halvenes. Sellel pinnal hakkasid orjade, Rooma kehvikkonna, proletaarlaste ja väikekäsitööliste seas kõvenema usulised meeleolud.

Ülejõukäivast ikkest rõhutud rahvamass ei näinud väljapääsu oma seisundist ja hakkas uskuma seda, et teda päästab messias.

Kõikjal ilmusid rändavad prohvetid ja jutlustajad. Nad kutsusid rahvast üles valmistuma messia vastuvõtule, kes pidi karistama rikkaid, purustama Rooma riigi, puhastama maailma tulega ja looma maa peale "jumalariigi". "Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas pääseb jumalariiki", jutlustasid prohvetid.

Siis tekkiski rahva seas müüt Jeesus Kristusest, jumal- inimesest, kes õpetas, et kannatusi tuleb taluda alandlikult, sest kõik kannatanud ja rõhutud saavad tasu pärast surma. Patused mõistetakse aga igavesse piinasse. See müüt tekkis idamaade müütide tugeva mõju all. Ta tekkis ja pärandati algul edasi suuliselt ning alles pärastpoole pandi ta kirja.

Üheski selle ajastu ajaloolises teoses pole sõnagi Jeesus Kristuse elust.