JULIUS CAESAR.
1.

Rooma olud. Suurmaapidamise levimine.

Sõjas võidetud maadest läks suur osa riigile. Neid maid riik ise ei kasutanud, vaid andis nad nobiilidele, rikkamaile kodanikele rendile. Võrdlemisi väike osa neist maist anti vanadele sõduritele, kelle kaudu püüti alistatud rahvaid vaos hoida ja neid ümber rahvastada. Nobiilid olid senatis, nende kätte sattusid ka kõik kõrgemad riigiametid, näit. võidetud maade (provintside) valitsemine. Seepärast oli neil hõlbus lõpmata rikkusi endi kätte kiskuda. Väga ihaldatud oli näit. maavalitseja koht, sest maavalitsejal oli viisiks rahvalt enam makse nõuda kui lubatud. Valitsejad jätsid vaesemad kodanikud hoopis unustusse. Nende eest ei hoolitsenud keegi. Hannibali sõdade aegu kurnati ja laastati maa. Talupojad, kes alatasa sõjas viibisid, ei saanud oma maid harida ja sattusid kord- korralt ikka suuremasse viletsusse. Rikkad ostsid nende maad ja asutasid suured mõisad, latifundiumid, mille põldusid harisud orjadehulgad. Orjade töö oli odav ja seetõttu mõisa vili samuti odav. Nii ei suutnud talupojad suurmaapidajatega võistelda. Talupojad olid sunnitud tahes või tahtmata oma talud mõisnikele müüma.