JULIUS CAESAR.
4.

Julius Caesar Gallias. Pompeius.

Hiljemini valiti Caesar konsuliks ja saadeti Galliasse, s.o. Põhja- Itaaliasse ja Lõuna- Prantsusmaale maavalitsejaks (60. a. e. Kr.). Põhja poolne osa Galliast oli veel vallutamata. Seda osa kavatseski Caesar Rooma võimusesse heita. Kümne aasta jooksul vallutas Caesar terve Gallia ja nihutas riigi piirid Reinini ja Atlandi ookeanini. Galliat vallutades põrkas Caesar kokku ka germaanlastega. Viimased ei suutnud roomlaste paremale sõjakunstile ja nende mehisusele vastu seista. Nad läksid tagasi Reini jõe taha. Gallialased aga omandasid roomlaste keele ja kombed ning jäid Rooma riigile truuks. Neis sõdades osutas Caesar hea väejuhi andeid ja lõi enesele tubli sõjaväe, kes oli oma pealikule sõnakuulelik ja truu.

Pompeius, omaaegne kuulus väejuht ja riigimees, sai Caesari peale kadedaks. Ta hakkas kartma, et Caesar väga võimsaks saab ja tema üsna kõrvale tõrjub. Seepärast otsustas ta ühes Rooma senatiga Caesari Rooma kutsuda. Caesar ilmus, kuid ühes sõjaväega, sest ta sai väga hästi aru Pompeiuse ja senati plaanidest. Lühikese ajaga läks Rooma ja kogu Italia Caesari võimusesse. Pompeius, kes ei suutnid vastu seista, põgenes Kreekasse, kus hakkas enesele sõjaväge koguma. Caesar läks Pompeiusele järele ja hävitas ta väed täielikult (48. a. e. Kr.).

Ka teistest vastastest sai Caesar varsti jagu. Nii on senatierakond löödud ja Caesar jäänud ainukeseks võimukandjaks. Rooma vabariigi elupäevad olid loetud.

Roomas võeti Caesar kuulsa võitjana suure pidulikkusega vastu. Korraldati suurepärane triumfikäik. Caesar omalt poolt laskis rahvale korraldada lõbustusi, jafgada vilja ja õli ning korraldada pidusöögi, kus oli kaetud 22 000 lauda. Sõduritele ja ohvitseridele jagas ta heldelt raha.

Ka oma vastaste vastu oli ta heatahtlik. Ta ei kiusanud neid, vaid püüdis lepitust otsida. Paljud senatierakonna liikmeist leppisid tekkinud seisukorraga ja asusid Caesari teenistusse.