JULIUS CAESAR.
2.

Töötute kihi tekkimine.

Suur osa talupoegi, kes maast ilma jäid, läksid linnadesse. Ka siin polnud nende põlv parem, sest töökodades ja laevadel olid ees orjad, kes odava palga eest tööd tegid. Seepärast jäid paljud tööta ja lonkisid näljaselt linna turul ja mööda tänavaid. Nad käisid usinalt ka rahvakoosolekutel, kus tulutoovaile ametikohtadele ihkajad rikkad suurnikud nende hääli ostsid. Nii oli sel ajal kombeks. Tähtsamatesse ametitesse vaesemad kodanikud üldse ei pääsenud, sest teenistuse eest tasu ei makstud. Nad valisid küll teisi, kuid iseennast valida lasta ei võinud. Suurnikud korraldasid rahva enese poole meelitamiseks tsirkuses ja teatris rahvale meeldivaid etendusi, kinkisid sageli raha ja andsid maksuta einet. Viimaks kujunes olukord sääraseks, et rahvas soovis ainult "leiba ja pidustusi". Töö jäi hoopis unarusse. Üks suurnik, kes kord konsuliks tahtnud saada, kulutanud üle paarisaja miljoni meie raha rahva poolehoiu võitmiseks. Nii jagunes rooma rahvas peale sõda kahte leeri. Ühel pool suurnikud, nobiilid, kes elasid ääretus rikkuses, teisel pool vaene ja kodutu rahvahulk, kes armastas teiste kulul elada ja lõbutseda. Riigi tuleviku seisukohalt oli see väga kardetav, sest kodutu rahvahulk polnud riigist huvitatud.