III. ORJAPIDAV ROOMA ( III- II SAJANDIL e. u.a.).
ROOMA RIIGIRENTNIKE JA LIIGKASUVÕTJATE RIKASTUMINE.

Suurmaapidamine ja talupoegkonna vaesumine.

Suured muudatused toimusid ka Itaalia põllumajanduses. Enne III sajandit e.u.a. polnud peaaegu üldse suurmaapidamisi. Kuid orjapidamise arengu suurte rahakapitalide kuhjumine viis II sajandil e.u.a. suurte maavalduste (latifundiumide) tekkimisele. Vallutused andsid rooma mõisnikele palju orje ja kogutud kapitalid võimaldasid üles osta maad. Peale selle haarasid nobiilid ebaseaduslikult riiklikke maid eraomandiks.
Suurmaapidamine kasvas, talupoegade majapidamised selsamal ajal aga laostusid. Rikkad orjapidajad ajasid võlgunud talupojad sageli maalt minema, võttes nende maad käest.
Vili oli niivõrd odav, et selle müük andis talupoegadele väga vähe. Karjapidamisega ei saanud talupojad tegeleda, sest selleks läks vaja palju maad. Oliivi- ja viinapuude kasvatamiseks oli vaja teatud kapitali. Sel viisil oli talupojal raske võistelda suure orjamajapidamisega. Peale selle kiskusid kestvad meretagused sõjaretked talupoja ta majapidamisest eemale. Sõjaretkede ajal võõrdusid talupojad töötavast elust, harjudes elama sõduri palgast ja sõjasaagist. Seepärast eelistasid talupojad maha jätta oma tühjaks jäänud majapidamised ja linna asuda. Nõnda algas II sajandil e.u.a. itaalia küla tühjenemine.
Rooma ahvatlesid talupoegi pisiteenistused ja alandavad kingid orjapidajate käest valimiste puhul. Rikkad orjapidajad kulutasid määratuid summasid valijate äraostmiseks; rahvale korraldati hiilgavaid tsirkusmänge, tasuta pidusööke, raha jagamist jne.
Selle tulemusena võõrdus vaesem linnarahvas tööst, õppis elama rikaste inimeste kingitustest ja muutus jõudetsevaks ja kõlblalt rikutud massiks.