VABARIIKLIK KORD.
PATRIISIDE JA PLEBEIDE VÕITLUS.
3.

Patriitsid ei tahtnud uuendustest kuuldagi. Plebeid kaalusid põhjalikult, mis teha, ja haarasid viimaks kinni isesuguseist abinõudest. Nad otsustasid patriitsidest lahku lüüa ja välja rännata, et enestele uut linna asutada, Rooma lähedal asus Pühamägi. Sinna läksid nad (494. a.e. Kr.) oma naiste ja lastega, kaasa võttes kõik oma vara. "Nüüd saavad härrad patriitsid näha, kes neile veel maksusid maksavad ja isamaad sõjariistus kaitsevad!" rääkisid pahased plebeid. Ja tõesti, patriitsid sattusid hätta. Roomat ähvardas kokkuvarisemine. Õnnelikul kombel leppisid mõlemad seisused siiski kokku. Ühe ilusa muinasjutu järgi läinud kümme senaatorit plebeidega läbi rääkima, et nad Rooma tagasi tuleksid. Saadikute hulgas olnud tark ja rahuarmastaja Menenius Agrippa, kes plebeidele seletanud järgmise mõistujutu: "Kord tõusnud kõik kehaliikmed kõhu vastu mässu: jalad polevat viinud keha toidu juurde, käed polevat pistnud toitu suhu jne. Ihuliikmed seletanud, et kõht naudib üksinda kõike head, mis nad on loonud oma raske töö ja vaevaga. Niipea kui liikmed hakkasid oma mässumõtet teostama, kohkusid nad varsti. Kõht jäi küll toiduta, kuid selle tagajärjel hakkasid liikmed nõrgaks jääma. Nüüd said nad aru, et neile ka kõhust tulu on ja hakkasid uuesti tööle." Plebeidele tulid küll Rooma tagasi, kuid tingimusel, et patriitsid nende kasuks tarvilikud uuendused teostaksid. Nii ka sündis. Plebeidele anti õigus valida kaht rahvatribuuni. Viimastel oli õigus "veto", s.t. "ma keelan", kui näit. senat tahtis mõnd otsust vastu võtta, mis polnud kokkukõlas plebeide huvidega. Nii toimisid tribuunid sageli ja rahvale kahjulikud seadused jäid teostamata. Seejuures oli rahvatribuuni isik puutumatu. Kes neid julges puudutada, langes jumalate viha alla ja oli seaduse kaitsest ilma. Kõige selle tõttu muutus plebeide seisukord paremaks, kuid üheõiguslikud patriitsidega polnud nad veel kaugeltki. Kõigepealt nõudsid rahvatribuunid, et seadused kirjutataks üles. Selle ülesande täitmiseks valiti kümme meest. Kahe aasta pärast olid seadused valmis. Need kirjutati 12 tahvlile ja pandi välja avalikku kohta, kus rahvakoosolekutel kõnelejad üles astusid. Nii olid seadused kõigile kättesaadavad. Neid "12 seadusetahvlit" loeti rooma koolides ja õpiti neid lähemalt tundma. Pika võitluse järel hakati plebeisid ka kõikidele ametikohtadele valima, kusjuures neile õigus anti patriitsidega abielluda, mis oli varemini täiesti keelatud. Nii kadus aegamööda vahe kahe seisuse vahel ja nad sulasid üheks rooma rahvaks.