LÄÄNE- ROOMA RIIGI LANGEMINE.
1.

Germaanlased.

Juba varakult (vabariigi päevil) oli germaanlastel vaenlikke kokkupuuteid roomlastega. Nad olid sõjakas ja ettevõtlik rahvas, kes elatas end keiser Augustuse ajal põlluharimisest, karjakasvatamisest ja küttimisest. Germaanlased elasid külades, kusjuures põllumaad olid külakonna liikmete vahel ühetaoliselt jaotatud. Karjamaad, niidud ja metsad olid kõigile üldiseks tarvitada. Põlluharimine oli germaanlaste juures sel ajal siiski vähe arenenud: nad ei mõistnud põldu väetada. Kui maa oli ühes kohas välja kurnatud, jäeti see sööti ja võeti uus maa vilja alla. Aastate pärast tuli söötijäänud maa uuesti harimisele. Et rahva arv järjest kasvas, vaatamata alalistele sõdadele, ja palju maid soode ja metsade all seisis, andis maapuudus end sageli tunda. Seepärast hakkasid germaanlased Rooma riigi piiridesse tungima. Nende pealetungimine muutus kord- korralt ikka tõsisemaks. Kord hävitasid germaanlased nende vastu välja saadetud leegionid täielikult. Roomlased hakkasid oma piire kindlustama, eriti Reini ja Doonau vahel. See aitas. Roomlaste ja germaanlaste vahel tekkis rahulik suhtlemine, kusjuures germaanlased roomlastelt palju õppisid (ka sõjakunstis). Väga paljud germaanlased läksid isegi rooma sõjaväkke teenima. Rahulik vahekord ei kestnud aga kaua. Germaanlased hakkasid järjekindlalt Rooma piiridesse tungima.