LÄÄNE- ROOMA RIIGI LANGEMINE.
2.
Riigi sisemine seisukord.

Samal ajal polnud ühtegi korralikku ja tarka keisrit Rooma troonil. Nad kõik olid kergemeelsed ja isegi tigedad valitsejad, kusjuures nende saatus olenes sõjaväest, sest sõjaväel oli suur tähtsus nende valimisel. Kord juhtus isegi nii, et leegionid valisid korraga 30 imperaatorit. Kes pidi saama neist valitsejaks? Tekkisid verised kodusõjad, mis Rooma riiki nõrgendasid. Riik ei suutnud piire korralikult kaitseda. Riik lagunes kahte iseseisvasse ossa: Lääne- Rooma ja Ida- Rooma riigiks (395.a.). Mõlemais valitsesid keisrid. Rooma rahvas oli selleks ajaks riigi vastu ka tuimaks jäänud. Keisrid valitsesid riiki suure ametnike hulgaga, kes olid ülekohtused ning kõrgid ja hoolisid vähe rahvast. Ametnike omavoli ja kõrged maksud ajasid rahva lausa meeleheitele. Põgeneti metsadesse ja isegi germaanlaste juurde. Ka olid paljud roomlasist sõjateenistusest võõrdunud. Nad tegid end isegi vigasteks, et sõjateenistusest vabaneda. Mõisnikud, suurte maade omanikud, olid aja jooksul päris iseseisvaks saanud. Nad olid oma rahva kohtumõistjad ja valitsejad ega lasknud enam ühtegi riigiametnikku oma piiridesse. Viimaks ei saatnud nad valitsusele maksusidki. Riigi toetamise asemel kindlustasid nad oma losse ja püüdsid varju leida nende müüride taga.