V. ROOMA IMPEERIUM I JA II SAJANDIL u.a.j.
(Printsipaat)
ROOMA IMPEERIUM I SAJANDIL u.a.j.

Nero.

Tiberiuse lähimaist järglasist on tuntuim imperaator Nero (a. 54 - 68 u.a.j.). Ta sai imperaatorivõimu seitsmeteistkümneaastase noorukina. Ta iseloomu oli juba lapsena rikkunud ta ema, au- ja võimuahne naine. Kui ta sai aga imperaatoriks, siis ajas üldine austus tal pea lõplikult segi.
Nero pidas end suureks kunstnikuks ja esines ise sageli laval. Pealtvaatajad pidid talle tuliselt aplodeerima, ja häda sellele, kes ei vaimustunud küllaldaselt kunstnik- imperaatorist. Nero ajal suurenes ühiskondlik rahulolematus veelgi enam. Orjade vandenõud ja orjapidajate tapmised muutusid niivõrd sagedaseks, et senat pani nende vastu võitlemiseks kehtima erilise määruse. Roomas oli olemas vanaaegne seadus, mille järgi karistuseks isanda tapmise eest orja poolt nuheldi kõiki tapetu majas elavaid orje surmanuhtlusega. Nüüd andis senat välja uue määruse, mille järgi karistati surmanuhtlusega orjadega võrdselt ka kõiki tapetu majas elavaid vabakslastuid. nero.jpg (24736 bytes)
Kord juhtus, et Rooma prefekti (linnapea) tappis ta ori. Senatis otsustati hukata kõik tapetu 400 orja. Kuid seda otsust oli raske täide viia, sest kokku kogunes suur rahvahulk ja see ähvardas rüüstamiste ning süütamistega. Tuli välja kutsuda sõjavägi ja nendega piirata kogu tee kuni hukkamiskohani. Kuid orjade liikumine ei lakanud ka pärast seda. Rahva hulgas kõneldi, et valmib uus Spartacuse ülestõus.