ROOMA MAAILMARIIGIKS KUJUNEMINE.

Teine Puunia sõda. Hannibal.

Kui kartaagolased hakkasid rikast Sitsiiliat vallutama, puhkes mõlema riigi vahel sõda, mis ei tahtnud lõppeda. Kui sõda oli kestnud juba ligi 23 aastat, võtsid kartaagolased peale pikemat rahuaega otsustava sammu ette, et roomlasi võita. Väga tähtsat osa selles sõjas etendas kartaagolaste vägede juht Hamilkar. Pärast tema surma sai Kartaago vägede juhatajaks ta poeg Hannibal.

Juba üheksa- aastaselt võttis isa Hannibali kaasa Hispaaniasse, kus ta laagrielus üles kasvas. Enne ärasõitu laskis isa oma armastatud poega jumalate altari ees vanduda, et ta kogu eluajaks jääb roomlaste vaenlaseks. Hannibl täitis tõotuse täpselt. Hispaanias õppis Hannibal isa lähemal juhatusel sõjakunsti tundama. Ta tegi suure huviga kõik tarvilikud sõjaväelised harjutused läbi, jõudes teistest kaugelt ette ratsutamises, ujumises, jalakäimises ja vehklemises. Hannibal ei tundnud hirmu janu, nälja ega vaevarikaste käikude ees. Ta ei armastanud mõnusi. Teda võis sageli leida magamas palja maa peal esimeste vahipostide juures. Hannibal oli sõjamehena mitte ainult kõige liikuvam, vastupidavam, vaid ka kõige targem. Seepärast usaldas teda sõjavägi rohkem kui kedagi teist.

Kartaago asumaade põhjapiiril asus rikas linn Saguntum. Otsustades kogu Hispaania idaranda vallutada, piiras Hannibal Saguntumi ümber ja vallutas selle tormijooksuga. Selle järel kuulutasid roomlased, kes olid Saguntumiga kaitselepingus, kartaagolastele sõja. Nii algas sõda uuesti. Hannibal oli veendunud, et roomlasi võib hävitada ainult Itaalias. Ta liikus 218. a. e. Kr. hästikorraldatud väega üle Pürenee mägede Lõuna- Prantsusmaale. Siit tungiti edasi Alpide suunas. Alpidest üleminek kestis 15 päeva. Väga vaevarikas oli see teekond. Korralikke teid üle mägede polnud. Sõdurid liikusid sageli mööda kitsast teerada mäekülgedel ja kaljuservadel. Surm vahtis igalt poolt vastu. Polnud kuskil näha ei haljendavaid puid ega rohtu, vaid ainult hiigelmäeharju, mille küljed kaetud jää- ja lumeväljadega. Sõjaväele peatus- ja puhkekohti oli raske leida. Hulgakaupa langes sõdureid kuristikku. Samuti hävis palju moonakoormaid ja sõjaelevante. "Edasi! Edasi!" kõlas Hannibali käsk. Kui ta Põhja- Itaaliasse jõudis, oli järele jäänud ainult pool ta sõjaväest (26 000 meest ja mõned elevandid). Siiski tungis Hannibal edasi. Ta võitis roomlasi mitmes lahingus, mille järel tee Rooma vabanes. Viimast ei hakanud ta siiski piirama, vaid liikus oma vägedega Lõuna- Itaaliasse. Ta lootis, et sealsed rahvad end roomlastest lahku ütlevad ja neid seega võita aitavad.

Roomlased omalt poolt tegid kõik, et vaenlast hävitada. Kord õnnestunud neil Hannibali isegi sisse piirata. Viimane käskinud aga mitusada härga kindlaksmääratud kohta koguda, nende sarvede vahele kuivi oksi siduda ja härjad siis roomlastele õhtu hilja vastu ajada. Parajal ajal pistetud oksad põlema. Roomlased arvanud, et kartaagolased peale tungivad ja koondunud oma jõud, Hannibali kavalust märkamata, härgade vastu. Samal ajal tunginud Hannibal oma vägedega peale teisest kohast ja pääsenud sel teel raskest seisukorrast. Roomlased ei suutnud küll Hannibali vägesid võita, kuid nad käisid alatasa vaenlase kannul. Nii püüdsid nad viimast väsitada ja selle üksikuid osasid ootamatult tabada ja hävitada. Roomlastele niisugune ettevaatlik ka kõhklev sõjapidamine ei meeldinud. Senat oli oma usus võidust kõikumatu ega mõelnudki rahuläbirääkimisi alata. Vägede juhatajaiks määrati teised isikud, et otsustava lahinguga sõjale lõpp teha. Lõuna- Itaalias Cannae juures põrkasid mõlemad väed kokku. Algas verine taplus. Ka siin sai Hannibal täieliku võidu. Roomlased kaotasid 70 000 meest, mis oli selle aja kohta väga suur arv. Paistis, nagu oleks Rooma riik kokku varisema. Samal ajal seisis aga Hannibal oma õnne tipul. Temast rääkisid kõik. Paljud alistatud rahvastest lõid Roomst lahti. Siiski polnud Hannibalil julgust minna Roomat piirama. Piiramismasinateta oleks suudetud vähe ära teha hästikindlustatud linnale: puudusid piiramistornid, kiviheitemasinad ja müürilõhkujad. Nii tekkis seisak sõjapidamises.

"Kes jääb lõplikult võitjaks?" küsis vist igaüks. Roomlased jätkasid sõda kaotustele vaatamata. Vabatahtlikkudest annetustest ja suurendatud maksudest sai senat küllaldaselt raha sõjakulude katteks. Sõjateenistusse kutsuti kõik teenistuskõlblikud mehed, isegi 17- aastased. Ka orje lasti vabaks ja võeti väeteenistusse. Kunagi polnud roomlased nii suurt isamaa- armastust üles näidanud, kui käesoleval raskel silmapilgul. Roomlaste väed kuulsa pealiku Cornelius Scipio juhatusel läksid üle mere ja hakkasid Kartaagot piirama. Kartaagolased kutsusid Hannibali küll Itaaliast appi, kuid see oli hilja. Zama linna juures löödi otsustav lahing a. 202 e. Kr. Tehtud rahulepingu järgi pidi Kartaago oma laevad roomlastele andma. Nii tabas Kartaagot raske saatus. Ta oli määratud hävimisele.

Kartaago kogus siiski ruttu. See sundis roomlasi uuesti sõda alustama. Kartaago linn hävitati seekord täielikult. Järelejäänud linna asupaik künti hiljem adraga tasaseks ja külvati soolaga üle, et seal enam mingit elu ei tekiks. Vangilangenud linnakaitsejad müüdi orjadeks. Ka Hispaania, Kreeka, Väike- Aasia ja teised Vahemere- äärsed maad langesid roomlaste võimusesse. Nii sai Rooma riigist suur maailmariik.