ROOMA AJALOO VARANE PERIOOD.
PATRIITSIDE JA PLEBEIDE VÕITLUS.
Rahvatribuunid.
Pärast kuningavõimu langust patriitside ja plebeide võitlus aina kõvenes. Patriitsid kujutasid endast tollal juba kõrgemat rahvagruppi, aristokraatiat, kes rõhus karmilt rahvast.
Vastuseks patriitside rõhumisele otsustasid plebeid, nagu kõneleb vanajutt, täielikult lahkuda Roomast ja siirdusid Pühamäele (494. a.e.u.a.), mis asetses Rooma läheduses. Patriitsid kohkusid, sest plebeide lahkumine oleks nõrgendanud sõjaväge, ja tegid suuri järeleandmisi: plebeid said õiguse valida endile erilisi kaitsjaid - rahvatribuune. Algul oli tribuune kaks, kuid pärastpoole ulatus nende arv kümneni.
| Rahvatribuunid said suured võimupiirid: nad võisid seisma panna iga konsulite
ja muude ameti- isikute korralduse (peale sõjaliste käskude). Selleks jätkus neil
"veto" (keelan) sõna lausumisest. Tribuuni isik loeti puutumatuks. Et olla igal
ajal valmis plebeide abistamiseks, ei tohtinud rahvatribuunid linnast lahkuda ja nende
majauksed jäid kogu ööks- päevaks avatuks igale plebeile. Tribuun sai plebeid aidata
praktiliselt siiski ainult nõuga. Kohus jäi Roomas patriitside kätte, aga et seadused ei olnud kusagil üles kirjutatud ja kohut mõisteti tava kohaselt, siis võisid patriitsid seda kuritarvitada oma huvides. Seepärast hakkas rahvas nõudma seaduste kirjapanemist. Patriitsid panid kaua vastu, kuid lõpuks olid siiski sunnitud järele andma. 451. a.e.u.a. valiti eriline kümneliikmeline komisjon (detsemvirid) ainuüksi patriitside seast. |
 |