ORJADE REVOLUTSIOON.
BARBARITE VALLUTUSED JA IMPEERIUMI HUKK

REVOLUTSIOONI SAABUMINE.

Bagaudide ülestõus.

Välis- ja sisejõudude (barbarite ja orjade ning talupoegade) ühinemine võitluseks orjandusliku Rooma vastu toimus enam kui saja aasta kestel. Eriti tähelepandavalt ilmnes see Gallias. III sajandi lõpul u.a.j. algas Gallias hiiglasuur ülestõus. Ülestõusnuid nimetati "bagaudideks", mis tähendab gallia keeles "lahinglasi" ehk "võitlejaid". Maksudega, raskete koormustega ja imperaatorite ametnike rõhumisega meeleheitele viidud rahvamassid tõusid üles kogu Gallias. Tõusid nii orjad, koloonid kui ka piiriäärsete alade sulased. Nad lõid korraliku sõjaväe, milles põllupidajad moodustasid jalaväe, rohkearvulised karjused hobustel aga ratsaväe.

Bagaudid vallutasid härrasmõisad ja halvasti kindlustatud linnad ja purustasid need. Hirmunud maaomanikud põgenesid vähestesse suurematesse linnadesse varju. Ülestõusnud kuulutasid Gallia lahkulöönuks ja valisid oma kaks juhti Aelianuse ja Amanduse imperaatoreiks.

Bagaudide vastu saadeti suured sõjajõud, kes ajutiseks summutasid ülestõusu. Kuid see süttis mitmel korral uuesti ja haaras koguni Hispaaniagi. Üldse kestis bagaudide ülestõus kokku umbes 150 aastat. Niisugused massilised ülestõusud olid revolutsiooni saabumise ja Rooma huku alguse tunnusteks.