IV. ORJADE JA VABA KEHVIKKONNA ÜLESTÕUSUD.
ROOMA VABARIIGI LANGUS (a. 137 - 30 e.u.a.).

SPARTACUSE ÜLESTÕUS.

Lahkhelid Spartacuse laagris.

Kõik need pikad rännakud õõnestasid spartaklaste jõudu. Lisaks tekkis nende seas lahkhelisid. Orjad eesotsas Spartacusega tahtsid Itaaliast, kus nad olid orjastatud, lahkuda ja pöörduda oma kodumaale. Spartacuse sõjaväes olevad talupojad ei tahtnud aga Itaaliast lahkuda, vaid tahtsid võidelda maa ja oma õiguste pärast Itaalia pinnal. Nendega ühel nõul oli väike hulk germaani suguharudest orje, kes olid juba ammu kodunenud Itaalias.
Sel moel polnud orjade ja talupoegkonna vahel üksmeelt. Ühist keelt polnud orjade enestegi keskel. Lisaks oli Rooma sel ajastul veel väga tugev. Kõige selle tulemusena ei suutnud spartaklased suures lahingus 71. a. kevadel välja kannatada hästirelvastatud värskete Rooma sõjavägede survet ja nad purustati. Spartacus võitles mehiselt kuni lõpuni. Ta tungis otse kõige tihedamasse roomlaste parve. Reide haavatuna laskus ta põlvili ja jätkas võitlemist, kuid ta raiuti tükkideks. Isegi ta laipa ei suudetud pärast üles leida.
Kuus tuhat vangistatud orja löödi risti kogu tee äärde Capuast Roomani. Kuid Spartacuse terveks jäänud väeriismed põgenesid lõunasse ja võitlesid seal veel kaua Rooma väesalkadega.
Spartacuse mehisus üllatas roomasigi, kes ütlesid, et orjade juht hukkus "suure väejuhi sarnaselt".
Spartacus läks ajalukku nagu ennastsalgav rõhujate vastu võitleja. Asjata ei öelnud Lenin, et "Spartacus oli ühe suurima orjade ülestõusu silmapaistvamaid juhte".

poodud2.jpg (133543 bytes)