IV. ORJADE JA VABA KEHVIKKONNA ÜLESTÕUSUD.
ROOMA VABARIIGI LANGUS (a. 137 - 30 e.u.a.).

ITAALIKUTE ÜLESTÕUS. SULLA DIKTATUUR.

Itaalikute ülestõus.

Võitluseks Rooma ülemvõimu, rikaste orjapidajate ja suurnike vastu ei tõusnud üles mitte ainult orjad ja talupojad. Üles tõusid ka Lõuna- Itaalia vallutatud alade elanikud, nõndanimetatud itaalikud. Neid nimetati veel liitlasteks, sest nad andsid Roomale abivägesid. Liitlased, kuigi nad võitlesid koos roomlastega, said sõjasaagist ainult tühise osakese. Lõviosa said rooma sõdurid. Peale selle polnud liitlastel kodanikuõigusi. Neile oli suletud juurdepääs Rooma riiklikele ja ühiskondlikele ametikohtadele. Iga aastaga kasvas itaalikute seas rahulolematus rooma suurnike vastu.

91. a. e.u.a. valiti rahvatribuuniks Livius Drusus. Võitluses suurnike vastu tahtis Drusus pälvida itaalikute toetust. Selle toetuse saamiseks lubas ta neile hankida kodanikuõigused. Kuid Rooma suurnikkond sai sellest teada ja saatis Drususe juurde mõrtsuka. Kord õhtul, kui Drusus oli teel koju, tapeti ta. Siis mõistis Itaalia talupoegkond, et rahulikul teel ei saavuta ta õigusi, ja haaras relvad.

90. aastal e.u.a. oli ülestõus juba täies hoos. See oli hästi ette valmistatud ja haaras korraga kogu Kesk- ja Lõuna- Itaalia. Kõik talupoegade jõud mobiliseeriti roomlaste vastu. Igal itaalia suguharul oli oma juht.

Ülestõusnud itaalikud lõid oma iseseisva riigi Roomast ida poole. Nende pealinnaks kuulutati Corfiniumi linn. Itaalikute riigil oli 500- liikmeline senat ja rahvakoosolek.

Maa valitsemine oli (Rooma eeskujul) kahe konsuli käes. Itaalikud alustasid samuti oma raha löömist.

Kuid see riik püsis lühikest aega. Rooma valitsevad ringid astusid varsti tema vastu välja. Ülestõusu saadeti summutama parimad rooma väejuhid - Marius ja Sulla. Samal ajal võeti vastu seadus, mis kinkis kodanikuõigused neile liitlastele, kes ei võtnud ülestõusust osa. Teine seadus lubas need õigused ka neile, kes 60 päeva kestel relvad maha panevad. Sel teel tahtis Rooma eraldada liitlasi, et pärast õiendada arveid iga grupiga eraldi. Ja liitlased lõhenesidki tõepoolest, nende jõud killustusid ja Rooma summutas ülestõusu. Üks ülestõusu juhte Vidacilius, soovimata sattuda elavana roomlaste kätte, põletas enda tuleriidal.

88. aastal e.u.a olid itaalikud uuesti alistatud Rooma ülemvõimule.

Kõik need orjad, talupoegade ja võimualuste maa- alade ülestõusud kurnasid Roomat.