IV. ORJADE JA VABA KEHVIKKONNA ÜLESTÕUSUD.
ROOMA VABARIIGI LANGUS (a. 137 - 30 e.u.a.).
ITAALIKUTE ÜLESTÕUS. SULLA DIKTATUUR.

Sõda Mithridatesega.

Rooma ei jõudnud veel itaalikute ülestõusu summutada, kui idas ilmus uus vaenlane. Pontose kuningas Mithridates kogus suure sõjaväe, ja õhutanud ülestõusule ka Roomale alistatud suguharud, viis nad roomlaste vastu.
Orjapidajaile sai selgeks, et võim tuleb koondada tugeva sõjalise diktaatori kätte. Orjapidamisvabariigi vana kord tuli asendada sõjaväelaste võimuga. Suur- orjapidajad ja aristokraadid tõstsid diktaatori ja ülemjuhataja kohale Sulla kandidatuuri. Rooma elanikkonna keskkihid ja alamik toetasid aga Mariuse kandidatuuri. Roomas algas äge võitlus aristokraatliku ja demokraatliku erakonna vahel. Kumbki erakond tahtis saavutada oma kandidaadi läbiminekut. Lõppude- lõpuks saavutasid aristokraadid Sulla määramise armee ülemjuhatajaks Pontose kuninga Mithridatese vastu.
Niipea kui Sulla sõitis sõtta Mithridatese vastu, haarasid Mariuse pooldajad Roomas võimu endi kätte. Sulla pidi tagasi pöörduma ja taastama oma positsiooni Roomas. Aga kui ta pöördus tagasi itta, võidutsesid mariuslased jällegi Roomas.
Püüdes rutem Rooma pääseda, et Mariust kõrvale suruda, kiirustas Sulla sõja lõpetamisega. 85. a. e.u.a. sõlmiti Mithridatesega rahu, mille põhjal Pontose kuningas kohustus vabastama kõik tema poolt vallutatud maa- alad, maksma roomlastele kontributsiooni ja loovutama nelie osa oma laevastikust.