IV. ORJADE JA VABA KEHVIKKONNA ÜLESTÕUSUD.
ROOMA VABARIIGI LANGUS (a. 137 - 30 e.u.a.).
VABARIIGI LANGUS.

Caesari tapmine ei viinud vabariigi taastamisele. Orjapidaja- klass ei tahtnud loobuda sõjalisest diktatuurist. Vabariiklasil- vandeseltslasil tuli põgeneda. Kerkisid esile uued pretendendid diktaatori kohale. Caesari koha vallutamisest unistasid auahne väejuht, Caesari sõber Marcus Antonius, ja Caesari ratsaväe ülem Lepidus.

Octavianus. Teine triumviraat.

Sel hetkel kerkis Roomas esile uus poliitiline tegelane. See oli kaval ja osav noormees, Caesari õetütre poeg, nimega Octavianus. Caesar oli ta lapsendanud ja teinud suurema osa oma varanduse pärijaks. See meelitas Octavianuse poolele Caesari veteraanid ja ta ümber koondus suur armee. Octavianus astus selle armeega Antoniusele vastu. Kuid löönud Antoniust, sõlmis Octavianus temaga liidu, sest ta ei lootnud üksinda kinnitada oma võimu Roomas. Liitu tõmmati ka Lepidus.

Antonius, Octavianus ja Lepidus moodustasid teise triumviraadi ( 43. a. e.u.a), mille kinnitas esimesest erinevalt rahvakoosolek. Triumvir'idele anti 5 aastaks piiramatu võim "riigiasjade korraldamiseks".

Eelkõige oli triumviridel vaja hankida raha oma sõdurite autasustamiseks. Seetõttu algasid Itaalias jälle hukkamised ja konfiskeerimised, mille kestel hukkus umbes 2000 ratsurit ja 300 senaatorit, seal hulgas ka Cicero, kes astus vabariigi kaitseks Antoniuse vastu välja.