ROOMLASED SAAVAD ITAALIA PEREMEESTEKS.

Roomlased vallutavad Itaalia.

Samal ajal, kui seisused üksteisega võitlust pidasid, sõdisid roomlased üksmeelselt välisvaenlaste vastu. Nad sõdisid edukalt Kesk- Itaalia rahvastega ja alistasid need. Kord said nad raskesti kannatada põhjapoolsete naabrite, gallialaste käest. Sellest räägib muinaslugu järgmist: kord ilmunud Põhja- Itaaliast gallialased purustanud roomlaste väed ja tulnud Rooma, mille rahvas põgenedes maha jätnud. Ainult 80 senatiliiget istunud oma autoolidel liikumatult kui marmorkujud. Nad ei olla tahtnud põgeneda ja lugenud paremaks surra, kui vaenlane peaks linna vallutama. Vanad ja auväärsed senaatorid surmatud vaenlase poolt. Linn riisutud puhtaks ja pistetud viimaks põlema. Vastu pannud julgelt ainult Kapitooliumi kindlus, milles olnud salk julgeid roomlasi. Kindluse templi juures pidanud roomlased vana harjunud kombe järgi hanesid, sest need olnud jumalanna Juno armsamad linnud. Kord öösi, kui vaht magama jäänud, roninud gallialased järsku mööda kaljuseina üles. Nad oleksid peaaegu kindlusse pääsenud, kui mitte haned poleks kaagutama hakanud ja kindluse kaitsesalka üles äratanud. Vaenlane löödi tagasi. Hanesid hakati siitpeale pühadeks lindudeks pidama, sest nad päästsid Rooma. Gallialased piirasid Kapitooliumi kindlust edasi. Et vaenlastest lahti saada, maksnud roomlased gallialastele 1000 naele kulda. Kui parajasti kulda kaalutud, visanud gallialaste pealik oma mõõga kaalupommide juurde, lausudes ise: "Häda võidetuile!" Roomlased andsid ka selle võrra kulda juurde, mille järel gallialased lahkusid rikkaliku saagiga. Hiljemini läks roomlatel siiski korda gallialasi võita ja oma riigi piire Alpideni nihutada.

Järjekindlalt laiendasid roomlased oma võimu ka lõuna sihis. Suure jõupingutusega läks neil viimaks korda ka kreeklaste linna Tsrentumi vallutada, kuigi viimast toetas Epeirose kuningas Pyrros oma kuulsa elevantide- sõjaväega (275. a. e. Kr.)

Nii läks kogu Apenniini poolsaar roomlaste kätte.