Vana-Rooma arhitektuur
Albu Põhikool 2001

Roomlastele olid otseseks eeskujuks etruskide ehitised. Nii etruskide kui ka roomlaste varases arhitektuuris valitses lihtne templitüüp, mille üksikosad meenutasid kreeka templit, kuigi selle proportsioonid olid teistsugused. Hoone asetses kõrgel alusel ja ta viilkatus oli järsem kui kreeka templitel. Hoone ees oli lahtine koda, mida kattev katus toetus hõredalt asetsevatele sammastele.

Arhitektuuri arengule said määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubjamördi laiaulatuslik kasutuselevõtt. Koos sellega muutusid valitsevaks uued konstruktsioonid, millest tähtsaimad on kaared, võlvid ja kuplid. Kõigi nende algeid võis kohata juba Vanade Idamaade arhitektuuris, samuti etruskidel, kuid järjekindlat rakendust leidsid nad alles Roomas. Kaart kasutati seintes olevate avade (uste, akende) katmiseks – selle lihtsaim vorm on poolringikujuline kivirida. Võlvi võib lihtsustatult ette kujutada kui üksteise taha ehitatud kaarte rida – tulemuseks on nn. silindervõlv, millega saab katta nelinurkset ruumi. Ümmarguse ruumi puhul kasutati poolkerakujulist kuplit.

Sellise konstruktsiooni juures tekkisid suured tühjad pinnad seintel, võlvidel ja kuplitel. Nende liigendamiseks ja elustamiseks kasutati kreeka arhitektuurist tuntud detaile – sambaid, poolsambaid, pilastreid (neljatahulisi poolsambaid) jne., millel polnud aga enam olulist kandvat osa. Isegi kivist võlvid või kuplid dekoreeriti kassettidega, mis pärinesid kreeka templite lamedatelt puulagedelt – näiteks kuulsaimas roomlaste kuppelehitises Panteonis. Panteon – kõikidele jumalatele pühendatud tempel – oli uut tüüpi ehitis, kus tähtsaim polnud mitte välis-, vaid sisevaade.

Panteoni hiiglaslik 43,5 meetri kõrgune kuppel katab 43,5-meetrise läbimõõduga ümmargust ruumi. Võrreldes kreeka arhitektuuriga torkab peale muu silma ka see, et Roomas olid ehitise üksikosad allutatud tervikule, neil polnud nii iseseisvat tähendust nagu kreeka templi detailidel.

Roomlaste tähtsaim ehitusmaterjal oli põletatud tellis. Kindla kuju ja mõõtmetega tellis sobis roomlaste hiigelriigis hästi. Tellistest oli võimalik ehitada ühte tüüpi ehitisi riigi kõigis osades, ka seal, kus looduslikku kivi ei leidunud. Tellismüür oli odav ja lihtne ehitada ning ta nagu väljendas Rooma riigi ühtsust. Massiivsed tellisseinad kaeti vajaduse korral väärtuslikumast materjalist (nt. marmorist) voodriga. Püüe dekoratiivse toreduse ja paraadlikkuse poole kasvas pärast keisririigi kehtestamist.

Järjest enam jõudeelule kalduva vabade hulga lõbustamiseks lasksid keisrid ehitada teatri- ja tsirkusehooneid, millest kuulsaim on Roomas asuv Colosseum. See ovaalse põhiplaaniga ehitis on väljastpoolt neljakorruseline. Kolm alumist korrust koosnevad kaarteridadest (arkaadidest), neljanda korruse seinapind on liigendatud pilastritega. Kaarte vahele on paigutatud poolsambad, mis alumisel korrusel on dooria, teisel joonia ja kolmandal korrusel korintose stiilis. Sambastiilide niisugune jaotus näitab, et rooma arhitektid pidasid silmas kandvate ja kantavate osade vahekorda. Alumise korruse poolsambad, mis näivalt kannavad kogu ehitist, on kõige massiivsemad ja rangemad, kolmas korrus on aga kõige kergema ja elegantsema stiili päralt. Ometi on säärane sammaste valik üksnes konstruktiivse loogika näitlemine, sest tegelikult pole ei alumise ega ülemise korruse poolsammastel mingit konstruktiivset osa.

Suure ühiskondliku tähtsusega asutusteks Roomas olid saunad, nn. termid. Nende ülesanded olid aga hoopis laiemad kui tänapäeva saunadel. Peale mitmesuguste pesemis-, massaaži- ja higistamisruumide ning basseinide olid siin saalid, kus võis kohtuda tuttavatega, jalutada, vestelda ning isegi koosolekuid pidada. Et oma rahututele alamatele meeldida püüdsid keisrid üksteise võidu terme ehitada. Termide sisekujunduseks ja viimistluseks kasutati kõige kallimaid materjale. Kuulsad olid näiteks Caracalla termid Roomas.

Triumfikaar oli ilma praktilise ülesandeta ehitis, mitte hoone, vaid monument. Triumfikaar kujutas endast massiivset müüritahukat, milles oli 1 või 3 ümarkaarelist väravaava. Dekoreerimiseks kasutati sambaid, poolsambaid, pilastreid, viile, skulptuure (põhiliselt reljeefe) jne. Seina ülaosa oli sageli eraldatud karniisiga. Seda poolkorrust nimetati atikaks.

Roomlastel õnnestus hästi suurte arhitektuuriliste ansamblite kujundamine. Kuulsad on väljakud (foorumid) paljudes Rooma impeeriumi linnades , eelkõige muidugi Rooma linna foorumid. Suurejoonelised olid ka rooma arhitektide kavandatud teed, sillad, veejuhtmed jne., millest mõned on veel tänapäevalgi kasutatavad. Roomlaste insener-tehnilised oskused olid sellised, et pärast Rooma riigi langemist möödus üle tuhande aasta, enne kui Euroopas jõuti roomlaste taseme lähedalegi. Eeskujulik oli ka Rooma linnade heakorrastus – tänavad olid sillutatud suurte kiviplaatidega, majades oli veevärk, keskküte (kuuma õhuga) ja kanalisatsioon. Roomaaegseid ehitisi või nende jäänuseid leidub tänapäeva Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Aafrikas ja mujal.

Linnaehitust tervikuna on lõige parem tundma õppida Pompeji ja Herculaneumi varemete põhjal. Need Vesuuvi tulemäe jalamil asuvad linnad mattusid aastal 79 pKr tuha ja laava alla ning konserveerusid peaaegu tervetena paljudeks sajanditeks. 18. saj. alustati nende väljakaevamist. Tulemuseks on võrdlemisi täielik pilt selleaegse väikelinna üldilmest, eluolust ja ka kunstist.

 Kasutatud kirjandus: “Üldine kunstiajalugu” Jaak Kangilaski 1997 lk. 71-75