ROOMA IMPEERIUM II JA III SAJ. VAHETUSEL u.a.j.
VÕITLUS BARBARITEGA.

Marcus Aurelius. Impeeriumi seisundi halvevemine.

161. a. kuni 180. a. u.a.j. valitses imperaator Marcus Aurelius. Tema ajal halvnes impeeriumi seisund järsult. Rahvamass jäi üha vaesemaks, riigikassa tühjenes aga aina enam. Juba Marcus Aureliuse valitsuse algul laastasid nälg ja seejärel Idamaalt sissetoodud hirmus katk impeeriumi. Selle tagajärel puhkesid mitmes riigi osas - Egiptuses, Gallias - ülestõusud.

Barbarite sissetung.

Sugugi kergemaks ei muutunud ka impeeriumi väline seisund. Naabruses asuvad barbarite suguharud hakkasid Rooma nõrgenemist nähes sooritama kallaletunge ta piiridele. Partlased tungisid Süüriasse. Marcus Aureliuse väejuhtidel õnnestus neid sealt välja suruda, kuid algav nälg ja katk sundisid roomlasi tagasi pöörduma.

Partlastega tuli sõlmida rahu.

Veel ohtlikum oli kauakestev sõda Doonau piiril elavate suguharudega. Need tungisid üle piiri ja jõudsid kuni Itaaliani. Nende poolt vallutatud maakonnad laastati hirmsasti, sajad tuhanded elanikud viidi vangi. Imperaatoril õnnestus määratu suurte pingutustega ära ajada sissetunginud suguharud ja sundida nad ajutiselt alistuma.

Vangistatud barbarid asustati rooma piiriäärsetele aladele, õigusega harida seda maad, millel nad elasid. See- eest pidid nad teenima Rooma sõjaväes.

Niisugune samm oli möödapääsmatu riigi raske seisundi tõttu. Kuid hiljem muutus see Roomale määratu suureks ohu allikaks.