IV. ORJADE JA VABA KEHVIKKONNA ÜLESTÕUSUD.
ROOMA VABARIIGI LANGUS (a. 137 - 30 e.u.a.).

TEINE ORJADE ÜLESTÕUS SITSIILIAS (a. 104 - 100 e.u.a.).

Ülestõusu algus.

Sel ajal, kui roomlased pidasid põhjas rasket võitlust, puhkes Sitsiilias uuesti orjade ülestõus. Herakleia linna lähedal Sitsiilia edelaosas ühinesid ühe rooma ratsuri 30 orja vandenõuks ja tapsid oma isandad (104. a. e.u.a.). Kartes jälitamist lahkusid nad linnast ja asusid lähimale mäele. Nendega hakkas liituma teisi ümbruskonna orje. Sitsiilia asevalitseja saatis nende vastu 600- mehelise väesalga, kuid see väesalk purustati ja orjade kätte sattus hulk relvi.

Ülestõus kasvas kord- korralt - orjade armee loeti juba 6000 mehele. Liikumise etteotsa asus ori Salvius, keda ülesõtusnud lugesid oma kuningaks. Salvius jaotas sõjaväe kolme ossa ja iga salkkonna etteotsa pani erilise pealiku. Peagi suurenes ta armee kuni 20 tuhande hästi väljaõpetatud võitlejani; orjade armees esines isegi ratsavägi.

Vahepeal algas ülestõus ka Sitsiilia saare lääneosas. Selle ülestõusu juhiks oli vapper ja osav Athenion, endine piraat Väike- Aasiast. Ta võttis sõjaväkke ainult neid orje, kes olid kõige sobivamad sõdimiseks. Ülejäänud pidid sõjaväge varustama toiduainetega, hoolitsema majapidamise eest ja pidama seda täielikus korras. "On vajalik," kõneles Athenion, "hoida maad ja sellel asuvaid loomi ning varusid nagu oma varandust."