IV. ORJADE JA VABA KEHVIKKONNA ÜLESTÕUSUD.
ROOMA VABARIIGI LANGUS (a. 137 - 30 e.u.a.).

TEINE ORJADE ÜLESTÕUS SITSIILIAS (a. 104 - 100 e.u.a.).

Ülestõusu laienemine.

Varsti liitusid Salviuse ja Athenioni armeed. Nad ühinesid Triocaka linnas, Sitsiilia lääneosas. Athenion alistus vabatahtlikult Salviusele, tunnistades teda kuningaks ja lugedes ennast ainult ülemjuhatajaks.

Nüüd haaras tunduvat osa Sitsiiliast kodusõda. Linnades, mida polnud veel vallutanud ülestõusnud, olid orjad valmis iga minut ülestõusuks ja liitumiseks oma seltsimeestega.

Rooma senat pidi saatma Sitsiiliasse suure armee. Roomlastel õnnestus purustada ühendatud jõud. Salvius tõmbus terveksjäänud sõjaväeosaga varju Triocalasse.

Orjad otsustasid võidelda viimse veretilgani. Rooma sõjaväel ei õnnestunud vallutada ligipääsmatut ja tugevasti kindlustatud Triocalat.

Vahepeal suri Salvius ja tema võim läks Athenioni kätte. Vastupidamine muutus aina raskemaks. Toiduainete puudus tegi piiratute seisukorra väljapääsematuks. Kuid pööre roomlaste kasuks sündis alles 101. a.