Kangelasmüüdid
Herakles


Vanade kreeklaste rohkete muistendite hulgast paistavad eriti silma müüdid pooljumalaist, keda kreeklased nimetasid kangelasteks. Kangelastele omistasid kreeklased üleinimlikku füüsilist jõudu või erilist kavalust ning mõistust. Paljud kangelased andsid kreeka muinaslugude järgi oma jõu ja võimed inimestele abistamiseks. Nad hävitasid koletisi, metselajaid, röövleid, kes segasid inimeste normaalset ja rahulikku elu.

Neis kangelasmüütides peegelduvad paljude inimpõlvede vaev ja pingutused võitluses metsiku loodusega ja eluraskustega kaugetel aegadel. Nende raskuste ületamise kirjutas rahva fantaasia. Kõige enam jutustasid kreeklased Heraklese ebatavalistest kangelastegudest.

See oli kreeka mütoloogias tõeline rahvuskangelane, vägev töömees ja kannataja. Vaatamata kõigile oma suurejoonelistele vägitegudele pidi Herakles jumalate käsul seisma tühise ja omakasupüüdliku kuninga orjuses.

Herakles sooritas palju imetegusi: ta tappis lõvi, kes oli tekitanud hirmu inimestes ja söönud ära Nemea linna (Argolises) elanike karjad; teises kohas tappis ta kohutava üheksapäise hüdra, kes sõi inimesi ja loomi. Arkaadias surmas Herakles hirmsad linnud, kel olid vasest küüned ja nokad.

Muistend jutustab samuti, et ta käinud kalju juures, kus vaevles Zeusi poolt kinni needitud
Prometheus. Herakles tappis kotka, kes õgis Prometheuse maksa, ja vabastas inimeste eest kannataja.

Oma rännakute aegu Kaukasusest kuni Hispaaniani purustas Herakles tõkke Vahemere ja Atlandi ookeani vahel: osa kive heitis ta Hispaania poolele, teise osa Aafrika poolele. Nõnda tekkisid kaks suurt kaljut, mida kreeklased nimetasid "Heraklese sammasteks" (praeguse Gibraltari väina juures).