Printsess

Seitsme maa ja mere taga oli imelik kuningriik. Õieti ei olnud imelik mitte riik, vaid tema kuningas. Kuningas paistis silma sellega, et ta ei elanud mitte lossis vaid lõssis. Muidugi pidi lõssis ulpima ka kogu õukond, teenritest ja toapoistest rääkimata. Neile ei meeldinud see küll põrmugi. Kellele see siis ikka meeldiks päevad läbi lõssis liguneda, öödki takkapihta! Aga kõige sandim oli sõduritel. Nende sõjariistad ja raudrüüd roostetasid lõssi valvates läbi. Endast mõista oli kuningal ka kuningatütar ehk printsess. Ja nagu printsessid ikka, tahtis ta saada mehele. Eks neid printse ikka ju kosjas käis, aga ükski ei viitsinud kuningatütart lõssist välja õngitseda ja nõnda ratsutasid kõik sama targalt koju tagasi. Nüüd oli printsessil nutt varuks ja hea nõu kallis. Õnneks leidis ta lõssi lähedalt konna. Mida kuningatütred konnadega ikka muud teevad, kui suudlevad. Vaevalt sai printsess konna suudelda, kui ta imekauniks printsiks muutus. Prints tiris printsessi lõssist välja, loputas puhtaks ja võttis naiseks. Ja nii elavad nad õnnelikult tänase päevani, kui nad just ära ei ole surnud.