RAHVAJUTT
"Tõde ja Vale"

Kaks külameest, Tõde ja Vale, läksid teed käima. Kummalgi oli oma leivakott kaasas. Oli tükk teed rännatud, jõudis söögiaeg kätte.
"Ei ole mõistlik mõlemaid kotte avada, sööme enne sinu leivakoti tühjaks, pärast võtame minu oma käsile," ütles Vale.
Tõde, kes paha ei osanud aimata, oli sellega nõus.
Nii ühisest kotist toitu võttes sai varsti Tõe leivakott mõne päevaga tühjaks. Järg pidi Vale
leivakoti kätte tulema. Vale aga ei andnud teisele oma leivast suutäitki. Tõde rändas siis tühja kõhuga edasi. Kannatas nälga, mis võis, kuni lõpuks jõud nõrkema kippus. Viimases hädas pöördus ta veelkord Vale poole ja palus tükikest leiba. See aga ütles kindla sõnaga- ei, kuid lisas siiski juurde:
"Või olgu, ma annan ainult siis sulle leiba, kui lased end mõlemast silmast pimedaks teha."
Häda ajab härja kaevu, ütleb vanasõna, näljasurm on ka hirmus, ja Tõde lasi sündida, mida Vale nõudis. Suur aga oli Tõe ehmatus, kui Vale ka nüüd leivaraasu ei andnud. Pime palus, et kaaslane ta inimeste juurde juhataks, kes talle mõne suutäie ikka süüa annavad. Käekõrval talutades jõudsid rändajad surnuaia juurde ning Vale lausus:
"Nüüd saadan ma su üksi suurde linna, siit leiad sa kindlasti, mis sul tarvis."
Pime leidis vaid eest kalmud ja hauasambad, loodetud linna ja inimesi ei kuskil. Küll hüüdis ja palus ta, kuid ei ühtegi hingelist. Kobamisi leidis Tõde mingi hoone, see oli kabel. Väsinuna jäi ta selle seina juurde istuma, kuni uni ja nõrkus võimust võtsid. Ärgates kuulis Tõde kõnelemist. Tahtis juba hüüda, et endast elumärki anda, kuid jäi siiski kuulatama. Sinna olid lennanud kaks kaarnat, kes omavahel juttu vestsid. Tõde sai lindude keelest aru. Vanal ajal mõistsid seda ju mitmed.
"Tean , mis tean, aga ma ei räägi sellest, " ütles üks kaaren.
"Ära oma teadmiste üle nii uhke ole, ka mina tean mõne tähtsa saladuse. Räägime parem teineteisele ära, saame mõlemad targemaks," vastas teine.
"Olgu nõnda," vastas kaaren, pühkis noka puhtaks ja pajatas:
"Küll need inimesed on vahest rumalad, kuigi endid targaks peavad! Palju pimedaid on nende hulgas, aga ükski ei tea, et meie kabeli trepi parema nurgakivi all on tervekstegev muld. Kes oma pimedaid silmi selle mullaga hõõrub ja siis veel kabeli all olevas jões puhtaks peseb, see saab nägijaks, aga nagu ma ütlesin, keegi ei tea seda."
"Hea küll," ütles teine kaaren, "nüüd võin minagi saladuse välja öelda. Praegu on meie kuninga ainus tütar suremisel haige. Kõik targad arstid on ta ümber, kuid nad ei oska aidata, lasevad ta tõepoolest ära surra. Kuningatütart saab aga väga lihtsalt aidata, suurt kunsti seal polegi. Nimelt on linna taga suur kivi, kivi all allikas. Kui haigele selle allika vett juua anda, saab ta varsti terveks."
Oma jutu lõpetanud, lendasid kaarnad minema.
Viimast jõudu kokku võttes ajas Tõde end jalule. Käsikaudu kobades leidiski ta kabeli trepi
üles. Suure pingutusega kraapis ta trepi nurgakivi alt mulda ja hõõrus sellega silmi. Aga kuspool on jõgi, seda pime ei teadnud. Hulk aega otsis ja eksles ta ringi, kuni jõudis jõeni. Puhas jõevesi karastas ta silmi ja ennäe, valgus paistis ja Tõde sai nägijaks. Missugune rõõm see ometi oli, jõudki tuli nagu tagasi! Kerge vaevaga leidis ta nüüd inimesed, kes talle lahkesti süüa pakkusid.
Rõõmsalt jätkas Tõde teekonda kuningalinna. Linna elanikud olid kõik tõsised ja kurvad ning
rääkisid üksnes kuninga haigest tütrest, keda arstide arvates enam päästa ei saa. Tõde ruttas kuninga lossi poole ja lasi kuningale teatada, et tahab kuningatütart terveks teha. Uppuja haarab õlekõrrest ka kinni, - nii sähvatas ka kuninga rinnus lootusesäde. Ta lubas poole oma varandusest sellele, kes tütre terveks teeb.
Tõde võttis kaksteist tugevat meest, läks linnast välja nimetatud suure kivi juurde. Mehed said vaevu kivi paigalt ära, nii suur ja raske oli see. Kivi all nirises selge allikas. Tõde võttis
allikast vett ja andis kuningatütrele juua. Ja näe imet, varsti pärast seda toibus kuningatütar ja
küsis üle hulga aja jälle süüa. Mõne päeva pärast oli ta juba üsna terve.
Kuningas täitis oma lubaduse ja andis poole oma rikkusest Tõele, mis ka kohe talle kätte anti.
Suure varandusega, rohkete tänusõnade saatel, lahkus Tõde kuninga linnast. Mitu hobust vedasid kalleid koormaid.
Tee peal tuli talle suureks üllatuseks Vale vastu. Küll imestas mees seda kõike, eriti aga Tõe
suurt rikkust. Ta päris ja päris, kuidas küll mees nii järsku terveks ja rikkaks sai. Tõde rääkis
puhtast südamest, kuidas kaarnad talle õnne jäljed kätte juhatasid, kui ta näljast nõrkemas oli.
Vale hakkas ägedalt peale käima, et Tõde tema silmadele sama teeks, mis tema Tõe omadele, ja siis pimedana surnuaeda juhataks. Tõde pani vastu mis suutis, kuid Vale oli oma nõus kindel ja ei jätnud enne järele, kui ta soov täideti.
Tõde talutas siis pimeda surnuaia väravast sisse. Valutavate silmadega ootas Vale kaarnate
ilmumist, mis ka pea sündis. Esiteks vaidlesid ja hooplesid kaarnad vastamisi, enne kui lubasid oma tarkusi teineteisele avaldada. Korraga ütles üks kaaren:
"Ehk jälle mõni inimene kuulab salaja meie juttu ja püüab õnne endale, nagu see viimati juhtus."
Nad lendasid ümber kabeli, et järele vaadata, kas kedagi pole. Ja leidsidki Vale seina äärest. Oh sa heldeke, kus kaarnad panid oma nokad töösse! Virutasid valele nii tugevaid hoope, et mees uimasena maha kukkus ja sinna jäigi.

"Sada saarelehte, tuhat toomelehte"