Ja kuningas viipab taas.
Kohe paotub jälle trellvärava kaar
ja välja tormab leoparde paar.
verejanuselt ründavad otseteed
seal tiigrit need.
Käpahoobiga tiiger nad eemale viskab
ning lõukoer ajab end sedamaid
möirates üles - ja kõik jääb vait.
Puuriesine ruum
tapahimust on kuum,
ja pikali laskuvad kiskjad.
Sealt ülalt, kus kaardub rõdukarniis,
õrn kinnas libiseb alla siis
ja liivale jääb - seda näeb igamees -
just kiskjate ees.

Ja pilges on sõnade toon ja tuum,
kui lausub preili Kunigund:
"Noh, rüütel Delorges, kui te arm on nii kuum,
nagu vannute mulle te iga tund,
eks tõstke mu kinnas siis üles sealt!"

Mees alla tõttabki kannapealt
Ja miskiks ohtu ei hinda,
Vaid otse koleda sõõri seest,
Just kiskjate eest,
Julge käega ta tõstab kinda.

Ja kogu härraste imetlev summ
Silmapilguks on hirmust tumm.
Siis ta kinda toob üles, ja terve hoov
Teda kiidab täis kiha ja kaha,
Ning tõeks on minemas rüütli soov,
Sest nüüd, kus on täidetud armuproov,
Tõrkuda kuum Kunigund ei taha.
Kuid kinnas lendab ta näkku seal:
"Te tänu, daam, ma ei ihka eal!"
Ja samas rüütel ta jätab maha.

* Analüüsi teose ballaadi tunnuseid:

1. Vorm
...................................................................................
2. Sisu
...................................................................................
...................................................................................
3. Tegelased
...................................................................................
...................................................................................
4. Dramaatilisus
...................................................................................
...................................................................................