2) Vesi jões tõusis, valgudes madalamates kohtades üle kallaste ning ujutades üle laia luha metsapiirini välja. Tuul muutis suunda ja puhus nüüd vesikaarest. Taevas lendasid hallid pilved kui märjad palakad, valmis iga hetk ämbrite viisi vett alla laskma. Soojalaine levis üle maa ja neis paigus teati, et nüüd varakevadel võib see endaga kaasa tuua suure vee, sest metsad olid lund täis.

................................................
................................................
................................................


3) Vikati ees langeb sahinal rohi ja saab pärast kuivamist heinaks. Värviküllane niit kaotab mõne tunniga oma kireva kuue. Hein hangutakse küünidesse ja ta lõhn saadab perenaist läbi terve talve kevadesse välja, mil puhkevad uued õiepungad ja kirev lillevaip laotub taas aasale.
     Lilled on inimese saatjad hällist hauani. Inimlapse tulek siia päikese alla ja kõik tähtsamad sündmused tema elus võetakse vastu lilledega. Pidulikud hetked muudavad nad veelgi pidulikumaks, mälestused veelgi kaunimaks ja kunagi, kui jõuab lõpule maine tee, on nad uuesti kohal ning saavad mullaks koos inimestega, kes neist elus nii palju rõõmu on tundnud.

................................................
................................................
................................................


4) Väljusime toast. Õues lõi näkku tihe vihm ja kuigi aeg polnud hiline, oli ümbrus poolhämar. Põllu veeres mühasid puud ja siit õuest vaadates ei tundunudki nagu midagi erilist lahti olevat. Läksime taas metsa, kuid seekord keskealisse puistusse, mis ei ole tormihell. Tuul oli vahepeal tiibadesse veelgi hoogu juurde saanud ja eemal ragises ning paukus hooti. Pidime nägema, mis seal toimub. Ühe puu tagant teise hüpates ja samal ajal kartes, et tüvi, mille tagant varju otsime, murdub ning kaela sajab, jõudsime välja Tubade mäele. Ja siis tuli vingudes vägev rajuhoog, mille käes puud paindusid kui kõrkjad tuules. Juba langesid raginal esimesed männid. Hüppasime tormi poolt mahapaisatud männi juurepalli taha ja samas langesid meist üle teised puud, mis haarasid juurtega kaasa metsa all kängunud kasevibalikke, millele mu pea ette jäi.

.................................................
.................................................
.................................................