LUULE ANALÜÜS

1. Kuidas analüüsida luulet?

  • Luule analüüsimisel tuleb lähtuda kahest tasandist – mis- ja kuidas-tasandist.

Mis-tasand kujutab endast järgmisi momente:

  • ainestik, mida käsitletakse;
  • probleemistik, küsimustik, millele autor otsib vastust;
  • autori suhtumine e luuletuse idee

Luule sisust, probleemidest ja ainestikust saame aga aru alles siis, kui jälgime nn kuidas-tasandit e vormitasandit:

  • lüürilise situatsiooni loomiseks kasutatud kujundid;
  • luuletuse kompositsioon e ülesehitus;
  • autori positsioon ja tema suhtumine kujutatavasse, tavaliselt on tegemist autori nn autobiograafilise mina-positsiooniga;
  • adressaat e kellele on luuletus suunatud;
  • tähtis on ka meeleolu tabamine;
  • tihti annab luuletuse mõistmiseks võtme juba pealkiri;
  • igasugused graafilised võtted ja iseärasused.

2. Mis on kujund ja kuidas seda luua?

Kõnekujund, lausekujund, kõlakujund

    Luuletuse loomisel on tähtis koht kõne-, kõla- ja lausekujunditel. Tutvume nendega!
     Kõnekujund e troop on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund.

Levinumad kõnekujundid:

EPITEET – poeetiline täiendsõna, mis tõstab esile emotsionaalselt tähtsaid nähtusi. Epiteet võib olla nii omadussõnaline, nimisõnaline, tegusõnaline, määrsõnaline, öeldistäiteline.
Näiteks: imekaunid silmad, emake-maa, hõiskav laas, muretult istuv mehehakatis, öö on pehme ja hell.

VÕRDLUS – nähtuste võrdlemine sarnasuse alusel, võrdlemisel kasutatakse abisõnadena nagu, kui, otsekui, sarnane, taoline jne.
Näiteks: salapärane nagu öö, kaunis kui roos

METAFOOR – ilma vormitunnuseta võrdlus, kusjuures kahte mõistet võrreldakse mitteloogiliste seoste alusel.
Näiteks: päike – sinitaeva silm, rahva meri

Metafoori üks alaliik on PERSONIFIKATSIOON E ISIKUSTAMINE, võte, kus elutule asjale omistatakse inimlikud omadused ja käitumine.
Näiteks: taevas nutab murepisaraid

METONÜÜMIA – ümbernimetus, kus üks sõna asendatakse teisega sugulasseoste või loogiliste seoste alusel.
Näiteks: kätt alla panema