Astrophel ja Stella
Philip Sidney
Oo rõõm! Liig nõder on mu sulg ja vaim!
Oo õndsus! Olen liiga kehvast soost!
Et sa ei teaks mu õnne võimsast voost,
Peast torka endal silmad, kade laim!
Vaid sulle avan end, mus ustav kaim,
Kes tead mu maskipeidus mureloost:
Mu vaevatalve jäisest tuulehoost
Saab kevad nüüd: näe, kasvamas on taim!
Sest oma südant minul valitseda
Nüüd Stella lubas, ning ta sõna peab;
Ja mina, mina omaks hüüda teda
Võin tõesti, ehk küll tingimuseks seab,
Et voorust hoian; ent ka kuningaid
Eks kroonita neilt tõotust võttes vaid. |