Kui autor kirjutab oma näitemängus ette "rahva", siis näeb ta vaimusilmas tervet hulka tüsedaid, turjakaid, laiade õlgade, jämeda kaela ja võimsa häälega indiviide vanemate ja nooremate hulgast, nagu üks rahvas tõenäoliselt on; pärast on ta kibedasti pettunud, kui näeb laval õblukeste õlgade, kukehäälega ja enam vähem väsinud kõõluskite padikonda, kellel pole mingil määral rahvale omast kehalist tüsedust ja eluskaalu. Need on muide gümnaasiumiõpilased, viis krooni õhtu pealt; viie krooni eest ei saa inimene olla tüse, laiade õlgade ega punetava näoga. Kuna lavastaja neile kulisside vahelt sisistab: "Kuradi ahvid, liikuge terake!", siis nad liiguvad terakese, õõtsudes ja üksteist nügides, ning üritavad tekitada muljet, nagu oleksid nad elusad - ................................
     ........................... jookseb kulisside vahel, osaraamat käes, saadab näitlejaid õigel silmapilgul õige augu kaudu lavale, juhib lavataguste helide ja häälte tekitamist või tekitab neid ise ning annab märku, millal peab eesriie kerkima; siis annab taas kella garderoobidesse, kisendab koridorides "Alustame!", mängib väiksemaid osi, trambib nagu hobune (kui näitemängus on hobune ette nähtud), sinatab kõiki näitlejaid ja saab sõimata kõige eest, mis ka ei juhtuks.
     Ekslik on arvata, et ...................... ehk ....................... loeb niisama lihtlabaselt näitlejale teksti ette. Nii see ei ole. Hea ja hinnatud ....................
mängib näitlejaga kaasa; kui näitleja jutt jookseb, ei sega ta ennast vahele; ta teab kaks sekundit ette, millal tuleb näitlejale sõna "ette" ütelda.
     ............................. seisavad kohe portaali taga, kus nad on just kõige rohkem jalus. Nad on mustad ja tähtsad, nad ei naera ega vala pisaraid; ainult kui laval põleb küünal või kui näitleja paneb suitsule tuld, siis jälgivad nad tule mängu pingsa huviga, põnevusega, valmis iga hetk lavale kargama, paljas kirves käes.
     .......................... elab .........................laos, mis on väga raskesti kirjeldatav paik; sest seal leidub kõike, mis üldse võib pähe tulla: mõõgad, täistopitud kanaarilind, kopsikud, trummid, pokaalid, taldrikud, kotid, piibud, monstrants, antiikvaasid, foliandid, korvid, kohvrid, tindipotialus, samovarid, diadeemid, sõrmused, kaardid ja täringud, sõjasarv, piiskopisau, .................... ..................... peab hankima kõike, mida ka autor ei mainiks: autosid, hobuseid, akvaariume, valgeid elevante, surnud kasse, elusaid paabulinde, detsimaalkaale, Aladdini sõrmuseid, musta pesu, leierkaste, purskkaeve, põrgumasinaid, eskimote harpuune või Aaroni keppe või siniseid tulpe või elusaid karusselle või laulvaid vokke, ühesõnaga kõike...
     ................................ töökoht on kas lava all või portaali serva taga ja seal mängib ta om aisevärki valgusorelil; iga register, pedaal, nupp või nublakas süütab mõne valgusheitja ja paneb need valget, kollast, oranzi, punast, helesinist ja tumesinist või täiskuuvärvi valgust kiirgama; tema käsutuses on alumine valgus ehk ramp ja ülemine valgus ehk sofitt, ......................
     .............................. keda ka trupijuhiks nimetatakse, puutöökoja, maalritöökoja ja ladude valitseja, mees, kelle kätte kunstnik annnab oma kavandid ja nüüd sina, kulla mees, realiseeri need riides ja papis. Kerge öelda: paberi peale võib maalida kõike, aga et see kõik püsti ja koos seisaks, see on iseasi. Sellepärast ütleb juhataja alati: "Jeesumaria, ei seda saa!" ja "Jeesumaria, millal me teeme?" Viimaks selgub, et mingil moel siiski tehakse ja saadakse viimaks isegi peaaegu valmis; aga kuidas, seda mina küll ei tea; ent teatris tehakse täielikust võimatusest kogu aeg midagi.

     (REKVISIITOR, LAVASTUSALA JUHATAJA, NÄITETRUPP, NÄITLEJAD, VALGUSTAJA, DIREKTOR, SUFLÖÖR E ETTEÜTLEJA, STATISTID, KIRJANDUSALA JUHATAJA, MAJANDUSÜLEM, INSPITSIENT, TULETÕRJUJAD)