Ta on täitsa algupäraline,
igapidi iseäraline,
sisu, mõtted, riimid, sõnad,
kõik on ilusad ja väga kenad,
läbi-läbi on ta kurblik-hale,
tükati ta üsna päris kole,
pisaraid ta välja kisub hästi,
ajab ihukarvad päris püsti,
sest et ette tulevad ka vaimud,
kuradid ja teised põrgukaimud.
Ütlen korra veel, et sarnast tükki
kuskil veel ei ole pandud trükki.
Kes ka võõrad maad on läbi käinud,
sarnast tükki pole ta veel näinud,
pole kuskil sarnast kirja pantud
ega näitelaval ette kantud.
Et nüüd minu kena, ilust tükki
keegi trükkija ei taha trükki,
keegi selts ei taha tähel´ panda
ega näitelaval ette kanda,
tulin ise siia naise, lastega
oma tükki teile ette mängima.
Ise olen tüki väljamõtleja,
mängimise juures etteütleja,
istun maha siia pingi peale.
Olge vaiki nüüd, sest -
näitlus hakkab peale.


/---/


2


HENN: Suure palvega su poole tulen,
Armas naabrionu...
MATS: Siin ma olen.
HENN: Ütlen oma soovi ära sulle:
Onu, anna Tiina naiseks mulle.
MATS: Miks sa varem mulle siis ei ütlend,
Et sa Tiinat oled võtta mõtlend;
Oleksid sa nädal varem tulnud,
Tiina oleks sinu oma olnud.