MATS: Miks sa varem mulle siis ei ütlend,
et sa Tiinat oled võtta mõtlend;
oleksid sa nädal varem tulnud,
Tiina oleks sinu oma olnud.
Aga nüüd ma andsin oma luba
Tõistre Kustasele ära juba.
Sõna murda oleks paha,
seda mina ka ei taha.
HENN: Soo, või nõnda sain ma petta!
Võiks teid pagan kõiki võtta!
MATS: Kuule, naaber, mis sa kurja vannud:
Mina oleks Tiina sulle pannud;
minu vastu ära pea viha,
teisiti ei saa ma teha.
HENN: Soo, või nõnda! Küll ma näitan,
kuidas ennast ise aitan.
Kuulge, kuradid ja kurjad vaimud,
saadanad ja teised põrgukaimud:
Minule ei aeta puru silma,
saadan vastalise teise ilma -
Sellesama väikse volmrega
lasen Tõistre Kusta maha ma.


3


KUSTA : Armas Tiina, miks sul silmad vees?
TIINA: Oh mu Kusta, süda lõhkeb sees!
KUSTA: Kaeba ära, mis sul viga on.
HENN: Kas su süda nüüd on tahe?
Tiinat ära võtta tahtma.
KUSTA: Tohoh hullu! Seda ma ei usu.
Anna, Tiina, parem mull´ üks musu.
Mis ta ikka mull´ saab teha...
TIINA: Kui ei usu, küll saad näha.
KUSTA: Kus sa jooksed nüüd; ei ole viga.
Ära karda sa, et tema, siga,
peaks oma tühja volmrega
mulle kallal kippu tohtima.
Volmrega? Võe, kuule täkku,
löön sul volmre käest näkku.
Ütlen, poiga, mis sa jahid....
HENN: Ära puhun su elutahi!
KUSTA: Aii! Hull! (Kukub)
HENN: Sure, sunnik!
KUSTA: Kohe! (Sureb.)
HENN: Kas su süda nüüd on tahe?
Tiinat ära võtta tahtma.