On öö, mu piina kurblik tunnistaja,
mind viirastustega sa virguta,
et haige hing ei saaks ka unes rahu
ja meeles püsiks vaese poja surm!
Oo sünged jõud, nüüd tormake kõik põrgust,
mu sammud seadke tundmatule teele,
mu süda täitke raevuleekidega!
Oo pilves päev, kes näed mu hingevaeva,
mu unesid sa mulle meenuta
ning kihuta mind mõrva jälile!
Oo silmad, elu, maailm, taevas, põrgu, päev ja öö,
nüüd aidake ja näidake, et veretöö...
(Ta ette langeb kiri.)
Mis see on? Kiri? On see ilmsi? Oo!
Ja kirja saaja on... Hieronimo!
"Mul pole tinti, kasutan siis verd.
Mu julmur vend on peitnud mind su eest.
Mu vend ja Balthazar on süüdlased
Su poja mõrvas. Maksa neile kätte!
Ja mingu paremini sinu teal
Kui õnnetumal Bel-Imperial!"
Mis tähendab see ootamatu ime?
Lorenzo ja noor prints - mu poja mõrvarid!
Mis vimm võis olla neil Horatio vastu;
või mis sind, Bel-Imperia, õhutas
ses julmas teos küll venda süüdistama?
Hieronimo, kas pole äkki reetur
Su elu varitsemas, ohtlik lõks?
Pea enne aru, ära varmalt usu;
see võib ju olla salakaval võte,
et süüdistaksid asjatult Lorenzot
ja seega seaksid oma elu ohtu
ning häbistaksid oma ausat nime.
Nii kallis oli mulle poja elu
ja tema surma tuleb tasuda,
ent omaenda elu siiski säästa,
et jõuda igatsetud sihile.
Seetõttu püüan igal viisil leida
nüüd saadud sõnumile kinnitust.
Kastiilia kojas pean ma leidma tee,
et kokku saada Bel-Imperiaga;
ent jätan kahtluse vaid enda teada.

1615