Torm

Tuul rohkõmb ku tuul. Tu on üits hirmsaim asi siin maamuna pääl. Tu om nigu üits saadana sõrm. Sombutse pilve taevavõlvil sõudman.

Torm raputas kõivõ ja pedäjit. Mõni kehvõmb pu kukus viil ümbrõ, a tugevamba jääva püstü. Tuul sasib katuseid ja vilärõukõ, kistes lahti nii ütte kui tõist. Kuure usse paukuva. Tuulõ tormamise aigu piassi kuumrauva taskun olõma. Vihatsõ lainõ pesva kaldalõ, a tuul iks undas. Peni ulgva ja uutva tormi lõppu. Inemisõ ei pista ninagi välla. Vihma satas nigu vanajummal ise tulnu ämbret kallama. Kraaves jooses vesi nigu kevadel, sis ku suurvii olliva.

A äkki om lõpp. Vihma inamb ei sata ja ka tuul om katend. Päike nakas paistma ja vihm lakas.

Sääne tu omgi - torm.