Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ega kavatseda, muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja. Niipea kui tekivad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles.

..................................................................................

Ma isegi ei tea, miks paar aastat veel aega tahaksin. Oleks nagu kahju ennast siia kõrbesse maha matta, sest nii tark olen ma küll, et teada - niipea kui ma kord siia tulen, siis neelab Kõrboja mu täiesti, peabki neelama, sest muidu ei maksa siia tulla.

..................................................................................
..................................................................................

Kõrbojal oli praegu ainult üks rõõm ja teda ei saanud tükeldada ega jagada mitme vahel, isegi tütre ja isa vahel mitte.

..................................................................................
..................................................................................

Aga vaevalt aimas keegi, et Kõrboja perenaise hinges liikusid varjud, sest ta tegi kõik võimaliku, et ükski neist midagi ei märkaks. Vaevalt oleks keegi märgates midagi mõistnudki, sest mis puutusid neisse Kõrboja mineviku varjud. Võibolla oleksid nad isagi külmaks jätnud, sest Kõrboja ise oli nad tema hingest kulutanud, ta oleks vistiti kulutanud need Anna endagi hingest, kui ta oleks elanud kogu selle vaheaja Kõrbojal.

..................................................................................
..................................................................................

Igaühel on oma õnn. Ühel on poeg, teisel Kõrboja.

..................................................................................

Aga Kõrboja perenaine tunneb täna, kui kustuvad nii ruttu süttinud tuled ja mänglevad varjud, sest tema otsib, tema ihkab püsivamat, tema mõtleb millegi peale, millel oleks osa jäädavusest, kas või igavikust.

..................................................................................
..................................................................................

... sest mis võis Villu, kui Kõrboja perenaine seisis nii ligi, et hea oli terve käega tema ümbert kinni võtta. Ainult ühte võis Villu, sest see oli paratamatu: ta läks meeletumana koju kui kunagi enne ja ta viskles asemel hullemini kui laatsaretiski ning ei leidnud ega leidnudki und.

..................................................................................