Eesti novellivara. Peet Vallak "Elu nullpunkt"

Maanaine

Nägu suurrätti mähitud, seisis Reet alevis Urbaku raamatukaupluse akna all. Aknale oli pandud postkaarte, sulgi, sulepäid, mõni tähtraamat. Väljas tibas vihma, Reet astus kauplusse. Ta ootas tükk aega üksi leti ees, enne kui tuli kaupmees Urbak, käed müüritööst savised ja nõgised. Oli neid kähku loputanud, kuid ikka nad olid veel savised ja nõgised.

“Kas teil tinti on?”

Tint oli Reedal kodus otsas, tinti läheb aga mõnikord hädasti vaja.

“On küll tinti!”

Urbak pöördus riiuli poole, ladus sealt mitu potti lauale. Tinti oli riiulil palju, mitu rida. Reet nõjatas küünarnukkidega letile, hoides sõrmedega lõua alt halli suurrätti kinni. Veeretas teise käega tindipotte letil, -mõni neist oli ümmargune, mõni tahuline, kõlisesid kokku lüües. Reet pigistas suurräti lõua alt veelgi tugevamini kinni, vajus mõttesse. Mõtles ja tilistas laual potte, tinti oli kaupmehel palju, igasugust tinti. Väljas tibas vihma; kes teab, mis maksab tint? “Kas teil lahtist tinti ei ole?” “On küll lahtist tinti.”

Reet võttis taskust tühja klaasi ja pani letile. Urbak kogus potid letilt kokku ja asetas tagasi riiulile. “Lubage mulle siis lahtist tinti.” Lahtine tint on odavam, Reet ostab ikka lahtist tinti. Kes teab aga, kas see on ka hea tint. Soris sõrmedega rahakotis; kes teab, palju kaupmees selle eest nõuab. “Kas see on hea tint?” “Oi, see on hea tint! Paremat tinti enam ei olegi.”

Reet ei usaldanud kaupmehe juttu, vaid veeretas ikka veel potti letil - ei tea, kas see on must tint või sinine.

“Kas see on must tint või sinine ?”

“See on mustjassinine.”

“Ah mustjassinine !”

Ent Reet oleks meelsasti tahtnud sinakasmusta, sinakasmust võib-olla on ilusam.

“Kas teil sinakasmusta ei ole?”

“On küll sinakasmusta.”

Urbak valas mustjassinise tindi potist välja ja sinakasmusta asemele.

“Kas see on kah hea tint?”

“Oi, see on kah hea tint. Paremat tinti enam ei olegi.”

Reet seisis tulbana leti ees, liikumatult. Nagu väsinud oli ta alevisse tulekust, nagu kahju oli vähimastki liigutusest. Suurräti august paistis ainult nina, mustad silmakoopad liikumatute silmadega. Vaatas tindipotti ja peas elasid varjatud mõtted.

Ka sulgi oleks ta hädasti vajanud ...

“Lubage mulle ka sulgi.”

Valis kastist kuldse sule,

“Kas see on hea sulg?”

“Oi, see on hea sulg!”

Ei teadnud Urbak, kas ostja veel midagi ostab. Ei teadnud seda Reet isegi. Kuid sulepea oli kodus kadunud, oli küll hoolega otsinud, aga kätte ei saanud. Ehk leiab selle siiski üles, või ostab siiski uue?

“Kas teil sulepäid on”

“On küll sulepäid.”

“Lubage mulle ka üks sulepea”

Urbak tõstis sulepead karbikesega letile. Reet tahtis neist osta kõige ilusama.

“Missugune neist on kõige ilusam sulepea?”

“Oi, need on kõik ilusad sulepead! “

“Kas need on head sulepead?”

“Oi, need on head sulepead, paremaid enam ei olegi! “

Reet valis sinise sulepea, Reeda meelest sinine sulepea on kõige ilusam. Urbak rullis asjad paberisse; kas naine ostab võib-olla veel midagi? Ei osta, midagi enam ei osta. Kolm asja on ostnud: tindi, sule, sulepea. Väljas tibas vihma, Reet ei tahtnud väljuda. Vihmavarju ta oli jätnud koju, kodus veel vihma ei sadanud. Rullis asjad tagasi paberist välja.

“Kas on ikka hea tint?” küsis kaheldes.

“On, on küll hea tint.”

Ja kaupmees ulatas Reedale paberit.

“Kirjutage midagi, olge lahke!”

Kirjutada tahtis Reet tõepoolest midagi. Mõtles ja vaatas aknast välja. Rasked pilved liikusid majade köhal ja räästad jooksid sorinal. Reet nõjatas küünarpeadega letile ja mõtles edasi. Midagi ei tulnud pähe, millest kirjutada. Tindine sulg oli valmis paberil, aga meelde ei tulnud mitte kui midagi.

“Ei tule midagi meelde kirjutada.”

Pea oli tühi, ühtki mõtet ei vilksatanud.

“Mis seal kirjutada!” naeris Urbak. “Kirjutage ükskõik mida.”

Kuid Reet ei tahtnud kirjutada ükskõik mida.

“Kirjutage: väljas sajab vihma . . .”

Ei, seda Reet ei tahtnud kirjutada. Mis sellest vihmasajust kirjutada!

Mõtleb midagi muud, paremat.

“Kirjutage: koer jookseb maanteel”

Reet vaatas välja - koer jooksiski maanteel. Ei tahtnud sedagi kirjutada, oodaku, varsti tuleb parem mõte. Ja ta naeris väsinult, - imelikke asju sunnib kaupmees teda kirjutama. Urbak ootas leti taga, Reet ikka mõtles.

“Kirjutage: pea on tühi “

Ah, parem mõte tuleb kohe! Nüüd vaatas isegi Urbak hajameelselt välja ega mõistnud enam midagi ütelda. Ent nüüd võpatas Reet: nüüd tuli mõte, hea mõte. Kummardus leti kohale ja kirjutas:

“Suur reheahi.”

Oli küll hea tint, hea sulg ja sulepea, rullis asjad paberisse, maksis raha jaa lahkus kauplusest.