OSKAR LUTS
MEMUAAR

1. Mis on memuaar?

...............................................................................
...............................................................................

2. Loe läbi järgmine katkend O. Lutsu memuaariraamatust "Vaadeldes rändavaid pilvi".

     Kui ma järgmisel hommikul, vana luuakonts kaenlas, jõuan koolimajja, siis on klassitoas juba käimas kibe töö; pinke tõstetakse seina äärde virna, õpilaste kappe ja kaste nihutatakse seina äärest eemale, sest kui juba puhtus, siis olgu kõikjal puhtus. Hirmunud hiiri ja rotte veereb põrandal nagu hirmunud pabulaid, kusjuures üks - vist küll see kõige kavalam - jookseb vaese Juhan Padevesti püksisäärde. Poisike karjatab südantlõhestavalt ning jookseb õue. Tõttame talle järele. Aga juba on kahvatu ja hirmust lõdisev poisike loomakese surnuks muljunud, ja kui ta avab nööbid, siis leiame Padevesti pükstest väikese, verise ninaga hiirepojukese.
     Siis toovad tüsedamad poisid saunast toobritäie kuuma vett, mida kannavad vahepuus. "Eest ära!" karjuvad nad nagu suure vaeva nägijad kunagi.
     See tihedasti aurav vesi valatakse klassitoa põrandale ning luuamehed algavad oma tööd. Leian aia äärest ühe vembla, torkan selle oma luuakontsule varreks ning vahvasti löön sekka; näen kohe, et selline tuuseldamine pakub isegi teatavat lõbu. Vahel sekka laseme libedal põrandal liugu ja käratseme hullupööra. Aga need, kel pole luuda, käivad ühe ja teise juures mangumas: lastagu ometi neid ka veidi osa võtta sellest askeldusest.
     Ent kuidas sa annad käest luua, kui töö on nii huvitav. Pruunijuukseline ja rõugearmidega lükitud Tõnis Mikk juba mitmendat korda käib minult painamas vana luuakontsu kas või ivakeseks ajakski, kuid mina jään kõvaks ja külmaks nagu kalju. - Pole võimalik anda; vaadaku ise, et mulle endale on hädasti tarvis.
     Siis kobab Tõnis Mikk oma suuris taskuis ja pakub mulle üht kummitükki - laenaku temale see luud paariks minutiks.
     Ei aita. - Luud on luud ja kummi on kummi. Katsugu aga kummiga põrandat nühkida!
     Aga kui seesama Mikk tuleb veel kord ja mult lubab võtta vägisi mu luuatüüka, siis müün talle selle riistapuu, võttes verehinna - kaks kopikat. Jään tööta ning vaatan vaikides, kuidas tuuakse ikka toobritäied uut ja uut vett, kuni klassitoa põrand muutub väikeseks järveks. Viimaks jäävadki tööle ainult need, kel on säärikud, kuna kingade ja kamasside omanikud on sunnitud ronima koolipinkidele ja kapivirnade otsa. Nii vabaneb mitu luuda, ning saavad kätt külge panna ka need, kes enne kadestasid teisi.
     Äkki lükatakse koolitoa tagaseinas lahti üks kriiksuv uks ning lävele ilmub köster, vurrud ripakil, seljas ainult öökuub, käes põlev lamp.
     "Mis te, pöörased, siis ometi teete!" röögatab. "Te uputate ära kogu majarahva! Juba minu saaliski on vett üle labajala. Te olete hulluks läinud, metslased. Jalamaid uhtke vesi eeskoja poole! Jookseke tõllahoonesse, tooge labidad! Ruttu, ruttu, te põrguvaimud!"