Nüüd on pingivirnalt päris mõnus vaadata, kuidas kohkunud poisid loksuvat veehulka püüavad tõrjuda välisukse poole. Köster paneb lambi kantsliservale ja paterdab keset klassituba nagu part, tehes lõukoera häält. "Amman, Lombach, Abroi, Kitsnik! Kus oli teie aru? Kas te esimest korda pesete koolitoa põrandat? Pühkige! Pühkige! Ja teie seal, ärge vahtige, suud ammuli,  - kühveldage labidatega! Kühveldage vesi eeskotta! Liigutage endid tõprad!"
     Ja kõik, kes on all, kaabivad ja kühveldavad, otsekui surmahirmus.
     Aga siis juhtub see, mis meie tänasele karuteenele paneb pähe ilusa krooni. Kibedas tööhoos satub Tõnis Mikk köstrihärra lähedusse ja siis korraga pääseb minu äsjamüüdud porine luuatüügas malaka küljest lahti ning lendab vihasele jumalamehele näkku.
      "Ai, tõbras, mis sa teed!" puristab õnnetu, hõõrudes öökuue siiluga oma kohutavat nägu. "Ma lasen su saadana vangi panna!"

     "Pai köstrihärra," palub Mikk haledasti; ega ma´s seda meelega teinud! Luuaraisk kargas otsast ära, ja et ta, sunnik, just sinna läks!"
     "Pea lõuad," käratab porine usuõpetaja ning pooljoostes lahkub uputuspiirkonnast. Nüüd võib päris kindel olla, et talle kuhugi lööb midagi villisarnast. Mikk lööb ahastades käsi kokku, ja silmates mind pingivirna ülemisel tipul, ähvardab rusikaga: "Sina, sunnik, müüsid mulle seokese luua! Küll ma ütlen köstrile!"
     Poisid itsitavad all nagu jõletised, ja meie kaagutame ülal nagu kanad õrrel. Muidu ükskõikne Toomas Karu tõmbub naeru käes kõverasse ja tokerdab jalalt jalale, kuni libastab ja kukub latsakile mustavasse körti.
     Uus, kuid siiski võrdlemisi tagasihoidlik naerupuhang, sest köster kindlasti tuleb kohe tagasi, niipea kui on pesnud näo ja vahetanud öökuue mõne teise hõlsti vastu.
     Samal ajal veidi avaneb koolihärra toa uks ning hirmunud härra Roose kahvatu pea küsib: "Issand jumal, mis siin ometi tehakse?" Kuid ta ei oota vastust - üle madala künnise voolab ta jalgadele vett nagu mustast kosest. Uks suletakse paugatades, kuid kohe kostab ukse tagant hirmuäratav hädakisa: "Appi, poisid, appi!"
     "Nüüd ta vist upub," otsekui torkab mulle südamesse.
     Amman, Lombach ja porise tagumikuga Karu tormavad esimestena koolihärra tuppa. "Uks kinni! Pange uks kinni!" kuulen härra Roose ahastavat häält.
     Muidugi ei upu koolihärra ise, vaid ähvardavad uppuda tema poolköidetud raamatud, mis on laotud põrandale hunnikussse.
     "See on ju päris kole!" tõuseb voodis püsti ja ajab püksid jalga, kui tema raamatud, köitmisraamid, press ja liimipotid on asetatud töölauale ja toolidele. "Siin ju varsti võib lootsikuga sõita. Ulatage sealt ahjukapist siia mu vesikud."
     Paari lühikese minuti kestel koguneb koolihärra tuppa just nii palju poisse, kui neid sinna mahub. Klassitoas solistab ainult mõni üksik. Aga siis on korraga kuulda hirmsat häält: köster on tagasi tulnud "Mis see siis tähendab?" kärgib. "Poisid, saadanahinged, kus te olete?"
     Luua- ja labidamehed tähendavad koolihärra toa poole.
     "Ah seal," rebib ukse lahti. "Ah seal? Ning üle läve: "Välja siit jalamaid! Kas te, roojased, ei kuulnud, mis ma käskisin teha? Mis te  s i i n  õiendate?"
     "Päästsime koolihärra raamatuid," vastab keegi lähemalseisjaist.
     "Silmapilk välja siit, luuad, labidad kätte! Saalis ja söögitoas tõuseb vesi alatasa, isegi köögi põrand on juba märg. Te, lurjused, teete mulle hirmsat kahju!"