"Pange uks kinni!" hädaldab Roose. "Ma upun siia!"
     "Teie upute," uriseb Lender kurjalt, "eks tulge vaadake, kuidas minu poolel välja näeb. Need idioodid on siia tassinud vett vist küll kogu öö."
     "Jah," paterdab Roose oma säärikuis, "aga mulle näib, et Ammejõgi on hakanud jooksma läbi meie koolimaja."
     "Jätke oma rumalad naljad!" virutab köster ukse kinni. Ning poistele: "Kas nii pühitakse ja kühveldatakse? Ah teid, röövleid ja mõrtsukaid! Kasige mu silmist - ma ei või teid enam näha! Käige minema, te hirmsad inimesed! Ma teen siin üksi rohkem, kui kogu teie sarvikukari."
     "Kuhu me peame minema?" küsib Amman alandlikult. "Te ju näete, et me teeme kõik, niipalju kui jõuame."
      Need lepitavad sõnad avaldavad köstrile hoopis vastupidist mõju. "Välja!" Satub hoopis marru. "Välja kõik! Kes siit silmapilk ei kao, sellele põletan luuaga!"

     "Noh, kui asi on nii," kehitab Amman õlgu, "ega siis pole midagi teha."
     Paneb luua seina najale ja läheb välja koolimaja trepile. Temale järgnevad kõik teisedki. Ka need, kes seni istusid võrdlemisi kuivade jalanõudega "parsil", köbivad alla ning sulistavad läbi vee välisukse poole. Ja siis ma näen, et klassituba  on veel üsna armas ja kodune kohake, võrreldes eeskoja ja sahvriga. Viimased kaks ruumi on koledad. Sahvris valitseb pilkane pimedus; on vaid kuulda ujuvate rottide piiksumist ja solinat. Eeskotta langeb klassitoast nõrk valgusjuga, peegeldudes mustendaval veel, millele juba on tõmbunud prõgisev jääkirmetis.
     "Nii," ütleb Amman, "Nüüd on kõigi jalad ja jalatsid ühteviisi märjad, eks pidagem taas üks tark nõu, mis teha. Siia me kauaks jääda ei tohi, muidu külmume kägaraks."
     "Ja näe," algab Siimonson koriseval bassihäälel, "siis süttis Jehoova viha põlema oma purupatuse rahva peale, kes ei tahtnud kuulda tema armusõnu. Ta avas taevaluugid ja tegi suure uputuse, kus sai hukka iga liha."
     "Ole vait, Siimonson," ütleb keegi lõdisedes.
     "Muidugu pea suu!"  toetab ütlejat vana ja auväärt Abroi, kes suvel teenib köstri juures sulasena ning teenitud palgaga jätkab talvel õppimist. "Mis sa lõhverdad, kui siin enam pole tegemist naljaga!"
     Seesam Abroi muidugi poleks lasknud teha uputust, aga just kui õnnetuseks ta sellal oli lauda ja talli juures loomi söötmas. Kui sealt tuli koolimajja, siis oli juba hilja; S E E  juba oli toimunud.

3. Mis muudab selle memuaarikatkendi loetavaks ja naljakaks?

..................................................................................
..................................................................................
..................................................................................
..................................................................................

4. Too välja huvitavamaid väljendeid.

..................................................................................
..................................................................................
..................................................................................
..................................................................................

..................................................................................
..................................................................................