PEET VALLAK

1. Loe läbi P. Vallaku novell "Korvitegija Siimu õnn". 

     Mullu tegi Siim lusikaid ja kulpe: lusika- ja kulbitöö on raske töö. Vanad näpud värisevad nuga hoides ja silm ei leia enam õiget mõõtu. Viis aastat on ta lusikate ja kulpidega laatadel käinud. Mullune laat jäi viimaseks. /---/
     Ta kambrinurk kuhjus müümata kaupa täis, sinna see jäigi vedelema. Ja Siim ei läinudki enam kirvega metsa lusika- ja kulbipuid tooma: ta tahtis hakata korvimeistriks.
     Ja polegi see kulbi- ja lusikatöö kiiduväärt töö: ta toob aina tüli ja pahandust majja. Sageli trambitakse Siimu ukse taga jalgu puhtaks ja majja vajub suur mehemürakas, püss rihmaga seljas, labakindad käes. Ja teretab: "Tere hommikust, Siim!"
     Siimul vaid tarvitseb näha läikivaid püssiraudu, ja kohe ta teab, kes on tulnud ja kust on tulnud. "Istu," ütleb ta siis hääle värisedes, tooli nurgast välja nihutades. Ja tulija vajub raskelt selle õlgpõhjale, ladudes labakindad ristamisi põlvele; ta lausub üsna sõbralikult:
     "Külm on väljas, kolmkümmend pügalat. Küllap nüüd lüüakse külma süda lõhki ja hakkab kevadele minema. Olen sinuga surmani kimpus, vanamees. Sa istud mul nagu tõbi kaelas, - surm ei näe sind ka ära koristada! Metsas on mul jälle vargad käinud, paar kaske ja saart maha raiutud. Juhtusin eile kändudele peale - ei ole ilus, kui nii võetakse. Mets on kõik värskeid kändi ja oksi täis! Metsaülem jookseb mulle kallale ja kisendab: "Kus su silmad ja kõrvad on, et sa tähele ei pane, mis metsas tehakse? Lase varas maha, lase samasse paika, mitte koergi ei haugu tagantjärele!" - Vaatasin enne mitu korda neid kaski ja mõtlesin: "Küllap nad Siimu  nahka lähevad, varem või hiljem," ja nii ma nagu sõnasin need kased ära!"
     Siimu süda peksab hirmust ja ta põsed hakkavad õhetama. Kuid ta hall kogu ajab end metsavahi ette sirgu ja hüüab:
     "Mis juttu sa ajad, Mihkel? Sa teed mu vargaks, - minu, vana inimese! Kes käis sul metsas vargil! Mina? Mina?"
      Veider on see Siimu teeseldud ärevus ja viha, sest ta voodi alla on peidetud hulk värskeid kulbipuid, kõik värskeist varastatud kaskedest. Ja metsavaht lööb vaibaveere jalaga üles ja irvitab:
     "Aga need? Aga ütle, mis puud sul need seal voodi all vedelevad?"
     Siim vaikib, otsib vastust, haarab nagu õlekõrrest kinni ja hüüab:
     "Kes lubas sind tulla minu majja nuhkima, ütle? See on, Mihkel, omavoli! Ma ei luba sind oma majas nuhkida, seaduse nimel! Ma ei ole varas!"
     Metsavaht tõmbab kulmu kipra:
     "Olen sinuga kimpus, surmani kimpus. Aga ega mul midagi selle vastu ole, kui sa tasapisi võtaksid, ainult kännud mata iga kord ilusti kinni ja hävita oksad-ladvad... Tee puhas töö ja lase jalga..."
     Ja nii nihkub asi leppimisele. Siimu silmisse ilmub pisaraid, ta patsutab sõbralikult metsavahile õlale, heldinud ja tänulik, andes tõotuse, et ta ei lähe enam iialgi metsa vargile.
     Ta annab tõotuse, kuid läheb siiski. Häda sunnib, sest mis muud tööd suudab vanainimene veel teha, - häda sunnib. /---/
     Kuid nüüd jäid kõverad kased ja saared rahule: Siim oli hakanud korvimeistriks. See ongi raukade viimane töö: äpardub see, siis on kõik otsas. Siis jäävad järele vaid kaks suurt soonelist kätt - kerjamiseks.