Kord lähenes Siimu majakesele mees, kes polnus korviostja. Ta tuli otsejoones rannast ega otsinud teedki, tuul ajas teda tagant kui rasket rahepilve. See oli võhivõõras mees ja Tahkurannas kõigile tundmatu: ta kandis seljas noateritamisekäia - niisiis rändtööline.
     "Mis sa hulgud siin rannas?" ürises talle Siim kahtlustades. "Sa vist oled küll mõni hulgus või jooksik."
     "Anna mulle pisut süüa, küll ma siis ütlen, kes ma olen."
     Aga Siimu suu tõmbus tõrksalt viltu ja ta näitas käega eemale küla poole.
     "Seal antakse sulle süüa," urises ta vastu tahtmist. Mina olen kehv inimene, mina ise elan peost suhu..."
     Kuid võõras mees ei läinud siiski külla, vaid tarvitas omavoli. Ta tuhnis keelust hoolimata Siimu hurtsiku põhjalikult läbi ja sõi kõik ära, mis süüa andis. Toppis oma piipugi Siimu tubakat ja lõikas korvimalgast uue kepi. Tasuks selle eest teritas ta Siimu vana hambulise noa.
     "Kuigi päike juba mere taga, ei jää ma siiski su juurde öömajale, - sa oled viimane koi ja ihnus."
     "Ma rändan ringi ümber riigi, ma käin läbi iga sentimeetri pikast piirist. Iga maanina, kaldakääru, lahe äärde jätan ma oma jäljed. Igale saarele, ka kõige väiksemale, teen ma ringi ümber. Ma ei jäta ühtki sammu riigi piiriribast käimata - sest siis oleksin ma kõik kaotanud... Sa vist arvad, et olen hull. Kuid nii ringi ümber riigipiiride käies saavutan ma oma elu suurima õnne."
     Ta haaras Siimu käe pihku ja silmitses seda tükk aega uurivalt. Ta vedas tähendusrikkalt pika joone üle ta konarliku peopesa ja tegi selle keskpaika risti.
     "Korvitöö jätab su varsti nälga," ütles ta ennustavalt. "Varsti tuleb siia valda uus korvitegija ja su korve ei osta enam keegi. Ütlen sulle: mine Pärnu, õnn ootab sind Pärnu sillal."
     Kõik see oli nagu kummaline unenägu, see kõik: rändaja, õnneennustus.
     Veider oli see põgus nägemus, kuid veel veidram oli mõte, käia päripäeva ümber riigi. Ja kolm korda veidram oli see, et võõras mees aasta pärast siia tagasi tuli, tehes nüüd ringi ümber riigipiiride - vastupäeva... Ta tuli jälle Siimu juurde, käi seljas, ja nõudis süüa ja tubakat. Kuid Siimu majas valitses suur puudus, sest korviostu hooaeg polnud veel saabunud. Nüüd käib rändur vastupäeva, et leida veel suuremat õnne. Rännaku lõpetanud, ei tule ta enam iialgi tagasi, sest pole kolmandat suunda ümber riigipiiri käimiseks.
     Mees on kuri, teada saades, et Siim pole käinud Pärnu sillal.
     "Su õnn ootab sind seal, ütlen sulle teist ja viimast korda!"
     Ei leidnud nüüd Siim enam kusagil rahu.
     Ja kui valda ilmus tõepoolest teine korvitegija, kelle korve peeti paremaks, otsustas Siim minna selle ränduri õpetuse järgi Pärnu sillale. /---/
     Ta läks samuti mööda randa linna poole, nagu noateritaja unenäos, sest paremat ja otsemat teed Tahkuranna ja linna vahel polnud olemas.
     Oli tööpäeva varahommik, kui Siim kohale jõudis. /---/
     Siim suundus otsekohe sillale, mis loksus tasa vee peal, allapidi kumeras. Keskel rüseles salk mehi edasi-tagasi.
     "Ahaa!" mõtles Siim südame värisedes. "Olen tulnud just parajal ajal."
     Ta ruttas silla keskele, kuid pettus siiski. Seal vinnati sillaklappi kõrvale, et läbi lasta pikka lotjaderivi, mis tuli tellisekoormatega, libisedes mööda jõge allapoole.