3. Loe läbi P. Vallaku puändikas lõpp.

     Siim kõndis pimedani sillal ja ootas oma õnne... Ja alles hilisõhtul lahkus ta sealt, ööbides ühes vanas laevakeres talisadama lõpus.
     Aovalgel oli ta juba jälle jalul, - ta ei lonkinud pettunult Tahkuranda, vaid suundus uuesti sillale. Ühe päeva vaatab ta veel, ja kui ka siis ei saabu ennustatud õnn, loobub ta lõplikult sellest veidrast mõttest.
     Uus päev algas sarnasena eilsega: aeg nihkus väga kiusliklt ja igavalt õhtusse. Ja mida lähemale jõudis õhtu, seda kurvemaks muutus vana Siim. Ei mingit õnne! Kõik vaid pettus!
     Ta käed olid sügaval kuuetaskus, ta pilgud püsisid mõtlikult jõe süsimustal pinnal. Ja siis kuulis ta enda taga hüüdu:
     "Seisa, vanamees!"
     Ta ees peatus pikk sillavalvur, hallid riided seljas, lodumüts peas.
     Ta küsis:
     "Mis sa hulgud siin sillal edasi-tagasi, külavana? Hulgud juba kaks päeva järgemööda, mis sul arus on? Seleta!"
     Mis mõistiski Siim talle muud seletada - ta kõneles tõtt! Ja oli hea, et kõneles tõtt, sest valvur muutus leebemaks ja vabastas Siimu käe.
     "Ei, sõber," ütles ta noogutades. "Asjata oled käinud, kergeusklik oled. Mine rahuga koju tagasi. Niisuguseid unenägusid olen minagi mitu korda näinud, aga kas ma hakkasin nende järgi tühja tuult sõkkuma?"
     Ta seletas Siimule järgmise unenäo:
     "Mine, Andres, Tahkuranda! ütles mulle tänavu kevadel unes imelik mees, kes rändas mereäärt mööda ringi ümber riigipiiride. Mine Tahkuranda ja otsi sealt üles see maja, mis on sada kakskümmend sammu kaldast eemal. Selles majas elab vanamees ... korvitegija Siim, ja selle maja läve ees on lai kivi, kanguta see üles, kivi all on katlatäis kulda... Aga kas ma läksin selle rumala unenäo peale mööda maailma hulkuma, seda Tahkuranna Siimu üles otsima? Jumal temaga! Kõik puhas lori! Ei tunne Tahkurand niisugust maja ega niisugust Siimu! Puhas lori!"
     Siim vajus jõuetusest röötsakile silla käsipuu peale, need võõra sillavahi sõnad panid ta hetkeks vaaruma, ta näost kadus viimane veretilk.
     "Kahju küll", kuulis ta sillavahi sõnu oma selja tagant. "Käisid kaks päeva asjata sillal, aga õnne ei tulnud sulle kuskilt."
     Kuid Siim ei kuulnud enam neid sõnu. Siim oli juba sillalt kadunud. /---/
     Nagu meeltesegane langes Siim kohale jõudes läve ette laiale kivile ja ajas oma ahned sõrmed kivi ääre alla. Ta lamas kaua röötsakil kivil, meri oigas ja ulus ta läheduses.
     Siim vinnas suure kivi üles ja veeretas eemale. Ta sõrmed hakkasid nagu rehapulgad liiva kraapima, süda peksles ärevusest, hing ähvardas takerduda. Ta ei kraapinud kaua ... ja juba sattusid ta küüned vastu kumisevat metalli...
     Katel!... Kuld!...
     Siimu sõrmed haarasid suure vaskkatla sangadest kinni ja tõstsid ta augu äärele. Ta segas hullunult kamalutega selle sisu - kuld, kuld, sulaselge kuld...
     Nüüd sai Siimust rikas mees ja ta veetis oma vanaduspäevad külluses ja õnnes.