Eesti novellivara. Peet Vallak "Elu nullpunkt"

Rahapada

Päike sulatas Ado Napsi elamu ümber lumest aeg-ajalt imelikke asju nähtavale, tema tare taga lamas küljeli granaadist purustatud väliköök, ümbrus oli täis laialipillatud rattakodaraid nagu vurriluid, kuskil vedeles kummuli roheline kiiver ja selle ümber suur sõõr sulanud vett; rehala taga nurmel märkis lumi talviseid verelaike, ja padrunikesti vedeles kõikjal loendamatul arvul. Enamasti iga päev luusis vana Ado nurmedel, lepikus ja metsas ringi, kergitas saapaninaga siin ja seal vedelevaid asju, pistis midagi tasku ja kandis oma majakoomitsasse, mis oli jäänud nagu ime läbi sõjamürinas tuhaks põlemata. Oli ilus kevadpäev, maa juba roheline, hele keskpäevane päike kuumutas õhku. Hoopis juhuslikult võttis konstaabel Hunt jahilt tulles suuna Ado hüti poole, püss rihmaga seljas, jahisaagina tedrekukk kaelapidi pihus. Ta seisatas hüti ees ja ta pilgud peatusid granaadikestadel, mis olid laotud ridamisi muldrile. “Hm!” ühmatas Hunt seda sõjasaaki nähes, mis tegelikult peaks kuuluma riigile, nüüd aga vedeleb siin Ado muldril. Ta sõrmed klõbistasid püssipäral, tal tuleks Adoga nende kestade asjus vähemalt paar sõna kõnelda. Raske värav oli praokil ja uudishimulikult ajas Hunt oma näo värava vahele: ta pilk avastas rehalas peaaegu relvalao, sest sinna nurka oli pillutud väga mitmesugust sõjavarustust: kiivreid, tääke, okastraati, kaablit ja muud; ja koli seest paistis välja isegi mitu roostetanud püssi.

Hunt lükkas rehala värava saapaninaga lahti, sagarad nagisesid ja kiunusid. Ja jälle klõbistasid uudishimutseja sõrmed püssipäral ja ta näris oma vurrututti. “Kus on alles inimene see Ado!” mõtles ta endamisi ja vihasööst lõi ta näo siniseks. Hütis endas, selles madalas ja lantsakil koomitsas, millele päikeselääts koondas oma põletavaid kuri, valitses aga ürgne vaikus. Äkki astus Hunt ametniku raskete sammudega rehalast välja. Kus on Ado, see vana kelm, kes nagu tagalarüüstaja endale võõrast vara kokku kuhjab?

Köögiuks oli seestpoolt kinni: niisiis Ado on kodus. Ja kambri aknale oli valge riie poolde ruutu ette tõmmatud: Ado näis midagi tühjale lagendikule varjavat ja salgavat. . . Hunt asus muldrile, ajas näo piiludes aknale lähemale: ta võis seda teha, ta oli ametimees ja seaduslik korravalvur. Ta hakkas poole silmaga üle valge riide ääre kambrisse piiluma: Ado istus särgiväel laua juures, pea alla kummardatud; laual oli mitu värvipotti, pliiatseid, pintsleid. Ado oli kibedasti ametis sõõri joonistamisega, keeleots suust väljas, nagu aitaks see kergendada kohmakate käte peent ja rasket tööd.

Juba ajas Hunt kogu oma silma piida tagant välja ja see ehmus tal üllatusest suureks. Siis ta aga nihutas ka oma teise silma selle kelmika Napsi salapärast toimingut piiluma. “Nii, nii!” urises Hunt vihaselt, sest ta oli avastanud määratu roima: vanamees oli ametis viiekümnemargase sõjaaegse paberraha võltsimisega. Ta joonistas sellele viiekümnele teise nulli juurde ja tegi raha viiesajamargaseks, sest mõlemad rahad olid väliselt sarnased. “Või nii, või nii! “ Hunt naeratas salakavalalt ja nautis mõnuga rahavõltsija toimingut, sest selle kavala kelmi otsustas ta täna õigesse paika toimetada. Lai naeratus näol, lõi ta sõrmenukiga äkki aknaruutudele.

Nagu oleks granaat lõhkenud vanas Napsis endas, nii hüppas see röötsakile vajunud kogu laua juurest üles, pea kargas selga, hallid silmad kõhutavalt suured ja ehmunud. Ja kui ta nägi väljas akna taga tumedat mehekogu, selg vastu päikest, lai irve näol, laskus Ado kõhuli lauale ja mattis kõhu alla kogu oma kauba, selle salapärase kauba, mis kartis kurja päevavalgust. “Ado, Naps, masuurikas, mis sa teed seal praegu?” möirgas Hundi karm bass akna taga. “Nüüd sa oled mul peos, vana rebane, lase mind sedamaid sisse, seaduse nimel! Võtan su endaga kaasa, täna ripub mul tedrekuke kõrval veel teine ilus lind käe otsas!” Hundi raske kogu vajus ähvardavalt vastu aknaruutu, see otse pragises.

“Lase mind sisse,” jätkas Hunt nõudmist. “Ära mängi seal jaanalindu. Asi on päevselge, ja kõhus mõistab su kümneks aastaks Naissaarele!” Vana Naps lebas ikka veel kummuli laual, ta ihu tantsis hirmust, ta lõõtsutas. Ta teadis, et Hunt ei tee nalja, et Hunt on karm ja halastamatu ametnik. Kui tema ähvardab Naissaarele saata, siis ta ka kindlasti saadab.

“Vana kelm, uks lahti jätkas karm bass väljast paukumist. “Seaduse nimel - lase mind sisse! “ Hunt seisis ikka veel väljas muldril, ilus jahisaak seisis kambris otse ta silme ees, ikka veel kõhuli oma roimal, teadmata, mida teha, mis tegemata jätta. “Kogu vald murrab pead ja mõtleb, millest see Näps küll elab ja sööb. Ilusasti käib riides, tihti istub restoranis - aga ametit ei mingit! Või niisugune suur kelm elab siin soo ääres ja joonistab nulle! Või muudkui lastakse uusi viiesajalisi rahapajast välja! Ja mis sul seal rehala nurgas on, vanamees, terve relvaladu! Sinusugusele on Naissaarest vähegi, jumala õiget juttu ajan! “

Nüüd upitas Ado end pikkamisi laualt üles. Ta ajas oma ehmunud näo aknaklaasile lähemale ja hakkas siis halisema, silmad vett täis: “Kallis Hendrik . . . oleme sugulased . . . sugulased! Kui ma olen midagi kurja teinud, siis teen seda esimest korda. Seda võin ma sulle vanduda kõige kurja nimel. Halasta vanainimese peale, ole pehme ja kannatlik minu vastu ... ja olgu see viimane kord, mis ma. siin täna teen! “

Ent Hundi süda näis olevat kivist. Mis sugulane ta oligi Adole: Ado naise surmaga läks ka nende sugulus hauda, nüüd on nad jälle teineteisele võhivõõrad. Kui kambriuks jäi kõigest hoolimata lukku, ütles Hunt: “Lähen ja toon külast abi, tõstame su koomitsa kas või palgikaupa lahti, kui sind muidu kätte ei saa. Pead saama vangirauad, see on kindel, siin ei aita enam ussi- ega püssirohi!” Ta nägi külateel vankrit lähenemas ja ruttas akna alt tuisates minema, et kutsuda endale teelt abi. Ta oli vilgas nagu kala, seda valerahategijat ei tahtnud ta minna lasta. Ta oli auahne ametnik, ja kui ta avastab valerahameistri... kindlasti viiakse ta üle mõne parema koha peale ... Olgu Ado pealegi sugulane - siin ei saa enam olla mingit halastust!

“Olen kadunud!” nuttis vanamees laua juures, rikutud raha näpu vahel. Ta värises kogu kehast, vanade silmade ees läks ilm uduseks ja hämaraks, kadus ka Hundi südi ja sirge kogu, mis ruttas abi tooma.

Ent külateel lähenes vanker pikkamisi, suur kapp risti redelitel, vankrikeres igasugust vana koli. Mees ise kõndis maas, roheline sõdurisinel seljas, hall sõdurimüts peas; isegi tema hobuse rakmed näisid pärit olevat mõnest laialitassitud sõja-väe-moonalaost. Ja kui see vanker jõudis teekäänule, kus Hunt püsti seistes ootas, võis silmata vankris koli hulgas mitmesugust sõjavarustust: okastraati, tühje kahurikuule ja kesti; ja roheline kiiver rippus köie otsas nagu pool kolpa.

Nüüd pole Adol enam mingit pääsu, ei mingit. Ta on juba mitu ja mitu korda pääsenud oma mustade näppude pärast, kuid täna ta langeb raskesti. Ja teda reedab ta oma karmi südamega sugulane, see auahne mees, verine tedrekukk käe otsas. Neidsamu sõnu raius ka Hunt tee ääres seistes: minu käest sa, vana kelm, ei pääse, enam ei pääse! Tulgu kas või katk maad rüüstama - ei pääse

Ta ajas käe uhkelt püsti, andes teelisele väärikalt märku, et see peab tema juures peatuma. Ta käsi seisis lapiti õhus nagu semafor.

“Stopp!”

Vanker nagises aga ikkagi edasi, sest mees oli jäänud tükk maad vankrist maha ja ruttas nüüd sörkides järele.

Vana Ado jälgis ahastades seda pilti külateel. Ta nägi, kuidas koorem auklikul teel vaevu edasi nihkus, hobune ise otsis paremat teed ühest sügavast rööpast teise. Ent äkki vajus koorem küljeli, vanker ühes kapiga prantsatas tühja kraavi, otse Hundi köhale. Kraamivedaja käed jäid ehmunult õhku püsti, piits pihus. Ja siis kõlas teelt kärgatus, õnnetuskohalt viskus tuld ja suitsu üles. Maa võpatas, hüti aknad tilisesid, ja kuigi suitsusammas polnud veel hõrenenud, võis näha veidrat pilti: tuhatnelja kihutas hobune suitsupilvest välja, vankri esimene telg kahe rattaga ta järel. Ja mees, kes oli sörkinud koorma kännul, ajas end üles eemal nurmel, kuhu ta oli käpuli paiskunud.

Ent miilitsamees ja ta tedrekukk - need jäid jäljeta kadunuks, ka siis, kui suits oli lõplikult hajunud. Vana Ado võis lõpetada oma poolelijäänud nulli, ja tema sõidust Naissaarele ei saanud asja. Ka temal vedas.