Eesti novellivara. Peet Vallak "Elu nullpunkt"


Uks lahti, siin kriminaalkomissar!

Päären tuli novembri varahommikul mööda puiesteed. Öösel vihmast üleujutatud asfalt peegeldas varaseid reklaamtulesid ja Päärenile tilkus ülalt raagunud puudelt suuri külmi piisku kaela. Tramm sõitis alles pooltühjana ning juht tillas vaid harva meloodilist gongi. Päären seisatas ühe puiestee-äärse vana pruuni maja ees. Maja aknad olid alles luugistatud, kuid pilu vahelt igritses juba eredat valgust. Lai eesuks seisis praokil ja Päärenit kiusas mõte -pugeda sisse oma sõbra Pendi juurde ja tasuda talle väike summake, mis ta temale võlgneb juba mitu kuud, et siis üheskoos tööle minna, kuna nende mõlemate töökohad olid vanalinnas.

Kuid kas pole praegu siiski liiga vara kõlistada teiste uste taga? Äkki tegi Pääreni mõte täispöörde ja mees puges siiski eesuksest poolpimedasse koridori. Kui palju ja kui sageli oli Päären läinud selle ukse tagant tühjalt tagasi! Ta tundis selles suhtes väga hästi Pendi naist, et see ei lase naljalt kedagi segama kõdust perekonnarahu. Mõnikord oli Päären enam kui kindel, et pererahvas on kodus, kuid ust talle siiski ei avatud, kõlista kas või mitu tundi ja kisu kas või kellatraat seinast välja. Nüüd Päären helistas. Kell kõrises teisel pool seina nagu lõhkine krapp. Siis vaikus, pikk vaikus: korteris ei kippu ega kõppu, kuigi seal mõne minuti eest kõneldi ja askeldati. Päären helistas uuesti ja nüüd keegi siiski köhatas tasa ning sammud hakkasid uksele lähenema. “Kes seal on?”

Niisiis vana Pent ise - hääl kähisev ja uudishimulik. Või kes seal on! mõtles Päären endamisi. Kui palju kordi olen ma siit ukse tagant tühjalt tagasi läinud, kuigi sa olid iga kord kõdus. Oota mul, poiss, ega ma ole seda veel unustanud! Ta köhatas taskurätti, muutis hääle võõraks ja otsustas mängida sõbrale väikese vembu. Ta nõudis: “Uks lahti, siin kriminaalkomissar!” Ukse taga jäi äkki haudvaikseks - ei keeratud ust lukust lahti ega mindud ka ukse tagant minema. Miks ta seal seisis liikumatult ja hääletult? Ehmatas teda ehk tõepoolest valekomissar nii varasel tunnil, mil enamik linna veel magas?

“Uks lahti!” kordas Päären uuesti. “Siin kriminaalkomissar! Kas kuulsite: kriminaalkomissar!” Ukse taga kuuldus teisi samme, vististi naise omi. Kuid uks -seda ei avatud! Et anda endast elumärki, Päären köhatas ja nuuskas nina. Ta mõtles: Las teevad üllatusest suured silmad, kui näevad, et uksest venib sisse mitte kriminaalkomissar, vaid nende vana hea sõber Päären. Mis tühja sellest ikka, - ta lõi kolm tugevat rusikahoopi uksetahvlile, nii et õõnes koridor kõmises. Ja siis ta haaras käsiraua ja hakkas seda lõgistama. Kuid nüüd avanes uks täiesti ootamatult - polnud aga teda vastu võtmas ei Penti ega tema naist. Ka ei kuulnud Päären, et keegi üldse oleks luku -lahti keeranud: küllap hetke eest keegi jooksis kauplusse toiduaineid tooma ning jättis ukse lukustamata. Päären astus sisse: eestuba oli valgustamata, samuti suur ja jahe saal. Saali kõrval söögitoas põles aga tuli ja uks oli avatud. Äkki jäi Päären keset koridori seisma nagu tulp, sest see, mis ta nägi, pani otse tarretama ta vere: valgustatud ruumis kirjutuslaua juures rüseles Pent oma naisega, ja naine püüdis mehe käest revolvrit ära rebida.

“Mis sa teed, mis sa teed?!” ahastas naine ja laskus kogu kehaga mehe käele, mis hoidis relva. Ja ahastas uuesti: “Las nad viivad su vangi! Las viivad ... ainult ära tapa end!”

Veel enne, kui Päären suutis joosta võitluskohale, jättis Pent revolvri naise kätte ja hüppas avatud aknast aeda. Kardinad jäid lipendama tühja musta augu ette, millest ehmunud põgenik oli välja hüpanud . . .

Mõtted tagusid Pääreni meelekohti nagu haamrid: ta seisukord oli enam kui rumal ja jube. Ei jäänud tal endalgi muud teed järele kui taanduda pimedasse koridori ja püüda kaduda tundmatuna! Kui Päären avas all piiludes välisukse, nägi ta, kuidas aiaväravast jooksis välja Pendi küürus kogu, kuueväel, ilma mütsita. See sööstis trammile, mis saabus parajasti peatuskohale; ja mõni hetk hiljem kadus Pent Pääreni silmist, punane valgustatud vagun viis ta puiestee käänaku taha. Ka Päären ise põgenes - hirmu ja häbi pärast! Sest samal ajal libises teisest suunast teine tramm nähtavale, kella peletades roopailt minema kärumehe. Palitukrae üles löönud, hüppas Päären platvormile ja jõudis viimasel hetkel vagunisse. Nii kihutasid nüüd vagunid suure kiirusega kumbki vastassuunda. Päären vajus trammipingile nagu unenäos, ei näinud ega kuulnud midagi, mis sündis ta ümber. Ikka kerkis tema silme ette kõhutav pilt: naine ripub mehe käe otsas, püüdes rebida sellelt relva ... Ja siis mehe jooks trammile, palja päi, ülepeakaela, vahistamise kartusel...

“Miks ometi? Miks?” Äkki võpatas Päären nagu noahoobist: nüüd tal oli kõik selge! ... Ta oli ju läinud varahommikul Pendi ukse taha, tõmmanud ägedasti kella, nõudnud sisselaskmist, nimetades end kriminaalkomissariks! Kes oli aga Pent, see õnnetu mehike? Ta oli ju laekur ühes riigiasutises . . . vaene laekur ühes riigiasutises! On väga ja väga rumal vemp - minna varahommikul mõne laekuri ukse taha ja nõuda sisselaskmist kriminaalkomissarina! Ja seepärast olgu hoiatatud iga kodanik sellise rumala vembu eest, olgu tõsiselt hoiatatud!