ARVO VALTON

1. Loe läbi A. Valtoni "Võõras linnas".

     See oli imelik linn, kuhu ta seekord oli sattunud. Täiesti tühi ja iseloomutu. Tänavate ääres seisid majad ja harvad inimesed sujusid hääletult mööda kõnniteid.
     Ta püüdis neile otsa vaadata, aga nende pilgud libisesid kõrvale, üle, mööda, läbi, võib-olla neil eiolnudki silmi.
     Majad olid hallid, rohelised, pruunid, kollased, ikkagi hallid, kõrged raudtarad nende ees ei liigutanud end. Ta haaras otsekui kogemata vastutuleva neiu käest kinni, aga käsi libises läbi varruka, selles oli hingetu tühjus. Õhk oli külm, elektrituledest udune, ainult kauge reklaam tahtis end punaselt maksma panna, seda ei näinud jälle tema.
     Tulukesed akendes olid elutud, inimesed olid talle eikeegi, võõrad mõtted, ei rõõmu ega muret. /---/
     Mis linn see võis olla, et ta nii ülearusena tundus? Kuidas ta oli siia sattunud? Või oli ta alati siin elanud oma kirevat argielu ning ainult täna tundus kõik olevat teisiti?
     Ta otsustas kõnetada esimest vastutulijat. Ta ütles:
     "Tere, mul on hea meel teiega tuttavaks saada."
     Ta ei kuulnud enese häält, ometi jäi lootus, et vastutulijal on parem kuulmine. Aga heli ei jõudnud tolleni, kes möödus ruttamata, pead pööramata.
     Kedagi ei astunud ta juurde, ei andnud korraldusi, ei palunud abi, ei toetanud ta najale. Miks ta üldse kõndis ja kuhu ta oli minemas?
     Ja siis äkki nägi ta ühes pimedas kangialuses maas kägardunud inimkogu. Ta astus võlvi alla, kummardus kogu kohale, see ei liikunud eest ära. Kui inimene ei liigu, siis on seisjal võimalik temaga kontakti võtta. Ta kummardus sügavamale ning tundis, kuidas süda hakkab kiiresti lööma.
     Lamaja pea oli peidetud käsivarte vahele, ei olnud aru saada, mida ta seal magas.
     Ta tõstis pealmise käe ettevaatlikult kõrvale. Paraku ei olnud inimene õndsalt purjus, suust ei tulnud viinalõhna. Küll aga oli suunurgas tilluke, vaevu nähtav verenire. See oli surnukeha, ta tundus äkki nii lähedal olevat.
     Ta seisis tükk aega kummargil laiba kohal, kuni selg kangeks jäi. Inimeses oli midagi ilusat, alati on olnud midagi eriskummalist kõigis nendes inimestes, kui nad ainult ei tungiks hoolimatult läbi tema.
     Ta ajas end aeglaselt sirgu, vaatas kahetsedes lamajat, ja läks siis ruttamata tagasi peatänava poole. Tänavanurgal oli ta näinud telefoni.
     Ta valis politsei numbri ja ütles:
     "Ma arvan, et te peaksite siia tulema, kangialuses on üks laip."
     Telefonis pragises miski, neiuhäälele järgnes mehehääl, see ütles metalselt:
     "Korrake, korrake, palun."
     Ta kordas.
     "Kus see on?"
     Tema ei teadnud, ta vaatas ringi.
     "Peatänava lähedal, seal on fototarvete kauplus, ma ootan teid nurgal."
     "Mis selle tänava nimi on, kas te siis ei tea?"
     "Oodake üks hetk, ärge pange toru ära," ütles tema, laskis telefonitoru käest ja läks nurga juurde, küünitas pimedas vaatama põiktänava nime. Silt oli lootusetult kustunud, ta rohkem aimas kui luges seda.
     "Pommivalajate," ütles ta telefonitorusse.
     "Oodake meid sündmuspaigal," ütles hääl pisut ähvardavalt ja toru visati hargile. Veel enne kui ta põiktänavani jõudis, tulid unnates kaks autot, politsei ja arsti oma.