Ta hakkas jooksma, näidates autodele teed. Ta jooksis, kiirustas, ta teadis, kuhu minna, ta juhatas vägesid, inimesi, tegusid, ta oli mitmetele äkki vajalik.
     Autod kuuletusid talle ja ta viis nad kangialuse juurde. Enne sinna jõudmist vilksatas läbi pea kartus, äkki ei ole laipa enam kohal, on ära kõndinud, ära viidud, kõik oli vaid meelepete. Aga laibaga oli kõik korras, ta oli endises asendis.
     Politseiarst tegi kohe kindlaks, et kägaras kogu on surnud ja ta ei vaja elavatele mõeldud ravi.
     /---/ Ka tema kamandati autosse ja ta kükitas laiba kõrvale maha.
     Politsejaoskonnas hoiti teda tund või paar mingisuguses eesruumis, aga ta ei tüdinenud vaatamast, kuidas tähtsad ja väsinud nägudega mehed saalisid tema eest mööda. Hetkiti lõi miski tema sees särama ja talle ei tulnud kordagi meelde hall linn, küll aga kangialune, kust ta oli leidnud laiba.
     Siis tuli ta juurde üks politseinikest ja küsis:
     "Kes ta teile oli?"
     "Minu parim sõber," ütles ta kiiresti. See ei olnud vahest päris tõsi, ometi ei kahetsenud ta öeldut. Selle aja jooksul oli tõesti tekkinud tunne, et siin imelikus linnas ei ole talle lähedasemat inimest.
     Siis kutsuti ta teistsugusesse tuppa, keerati ere laualamp tema peale, tema oli laval, rambivalguses, kuulsusesäras, tähelepanu soojuses. Ta oli siin tähtsam kui politseinik, kes istus värvitu laua taga ja valmistus kirjutama.
     "Kes oli tapetu?"
     "Minu sõber:"
     "Kas te tundsite teda?"
     "Ei tundnud."
     "Mis ta nimi on?"
     "Võib-olla Paulus, ma ei ole päris kindel."
     "Mis teie enese nimi on?"
     "Ma ei ole selle üle kunagi mõelnud."
     Jah, nii see tõepoolest oli. Ta ei olnud oi, kui kaua selle üle mõelnud.
     "Aga mul peaks siin olema üks kviitung," ütles ta lootusrikkalt ja hakkas pöörama oma taskuid. Lõpuks tuligi lagedale kägardunud paberitükk. Ta silus selle sirgeks, tõstis eredasse valgusvihku ning hüüatas rõõmsalt:
     "Nii ma arvasingi? Siia on kirjutatud Miller. Minu nimi on Paulus Miller, võiks olla küll."
     Politseinik vaatas teda pikalt.
     "Millal te sündinud olete?"
     "Hommikul vist."
     "Kui vana te olete?"
     "Seitseteist. Võib-olla pist rohkem. Ma mäletan, see oli ammu, kui ma teadsin end seitseteist olevat. Aga teistsuguseid arve mulle nagu meelde ei tule."
     "Mis ametit te peate?"
     "Ma ei peagi, amet peab mind?"
     "Kus te töötate?"
     "Jooksupoisina mullanduse ministeeriumis. Mulle meeldib see töö. Ma unustasin sellest juba lapsepõlves ja ma olen oma unistuse teostanud. Eks ole, ma võin end õnnelikuks inimeseks pidada? Kas teie olete politseiniku elukutsega rahul?
     "Ei ole. Kus te elate?"
     "Seda ma küll ei tea. Seda ma kahjuks ei tea. Mul oleks väga hea meel, kui keegi selle välja uuriks."