DORIS KAREVA

1. Loe läbi valik D. Kareva luuletusi.

Lõpp

Ma ootasin Sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et Sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
Ma ootasin Sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti Sa ei pea.

Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid.
Ma teadsin, Sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

                  *  *  *

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

                  *  *  *

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

               *  *  *