Öö oli pime ja suur oli maja.
Tulime, naersime põlvini merd.
Grammofon nurgas. Mis veel oli vaja?
Jääkülma sampust ja samaväärt verd.

Tunded - need varjavad alati püünist.
Tunded, need kardavad alati tuld.
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu luigekostüümist.

                *  *  *

Ma kandsin musta ja valget
ja halli - ja ometi
päev tõusis, mil panin selga
veripunase sameti.

Isa esikus seisis ja vaatas.
Ema peos oli taskurätt.
Ma läksin, all ootas mind saatja.
Ma tundsin ta jahedat kätt.

               *  *  *

Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma tunnen, ma aiman seda -
ja seisan, selg higine.

Laev pühade purjedega
ei ühegi lipu all -
oh, olen oodanud teda
kui laps surmalagedal.

Päev loojub, pimeneb.
Öö ju.
Kas tuleb - ei tule ta?

Nii märkamatult kõik möödub.
Kõik saabub
nii salaja.

              *  *  *

Muud ma pole palunud, ei palu;
selget südant, seda palun küll -
tahet taevast endas peegeldada
murdliku maailma vastuseks.

Anna valgustunde veres, vaimus,
et võiks ära tunda oma rada;
anna hinge heldust halastada,
anna jõudu jääda õiglaseks.