"Vanaks hakkan jääma," ütles vanaisa.
"Mis sa nüüd!" ütles ema vanaisale.
"Ja-jaa! vanaks hakkan jääma," ütles vanaisa uuesti.
"Ei hakka midagi!" ütles ema uuesti. Ja see kõlas, nagu ta oleks ähvardanud: katsu sa!
"Hakkan-hakkan," kordas vanaisa. "Hajameelseks hakkan jääma," kaebas ta siis. "Mõni asi ei tule enam meelde. Mõtled ja tuletad, aga meelde ei tule. Ennegi - haukasin õuna ja hakkasin mõtlema, et mis tuttav maitse see niisugune on; et mis asi see oli. Tuttav oli, aga meelde ei tulnud. Pärast - pärast sain alles aru: see oli õuna maitse. Noh, olid võõrast aiast näpanud, toorevõitu punnid alles. Tulid teed mööda pimedas ja närisid. Peo seest hammustasid. Vaat siis oli just niisugune maitse ja lõhn korraga. See lõhn ei tulnud meelde. See lõhn ja maitse. Poisike sai oldud." 

4. Kirjuta jutuke mõnest lapsepõlvest meeldejäänud lõhnast või helist.
 
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................

5. Loe läbi H. Runneli "Kuidas nõrk tugeva ära võitis".

Tugev oli tugev. Nõrk oli nõrk.
Tugev oli nõrga nõrkuse pärast tige.
Tugevale ei meeldinud, et keegi võis nii nõrk olla, nagu nõrk oli.
Tugev tahtis, et kõik oleksid tugevad nagu tema, tugev.
Aga nõrk ei saanud tugevaks minna, ta oli nõrgaks loodud.
Viimaks tegi tigedus tugeva lausa nõrgaks.
Aga nõrk oligi seda oodanud. See oli tema tugevus. Tema nõrkus oli tugeva tigedaks teinud, tigedus oli tugeva nõrgaks teinud - nõrgemaks, kui nõrk kunagi oli olnud - ja nõnda võitiski nõrk tugeva ära.