Me teeme, teeme ümber oma elu
üht inimmüüri inimtihedat.
Ka pikemad ei küüni üle ääre.

Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi
on lahkumisel ruumi jätnud piluks,
siis see, kes juhtus välja nägema,
on äranähtu nimetanud iluks.
Ta samal hetkel ise läbi nähtud

ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.
Suur saladus saab tema ainueluks,
tal iseennast au on läbida.