on õhtu jaanuar kõik teed on umbes
on külm ja võõraid toone sinu jumes
paks mets ja meie lähme umbes
kui siis näe seal üks televiisor lumes
ekraan on hele mererand ja palmid
paar suvilat ja mõned limusiinid
siis vahetuvad pildid nende all ka salmid
ja mul ükskõik njuujorgid varnad viinid

sa kangestud ja vaatad üksisilmi
ma kisun kätest sind ja rebin jalust
sa seisad keset lund ja vaatad filmi
ei hooli käed ei jalad külmavalust
sa jääd kesk lund ja mina põgenen
ma põgenen ja sina jääd kesk lund
tuisk katab sind ja virvendavat pilti
te näete kevadeni ühte und


...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
...................................................................................
 

Me teeme, teeme ümber oma elu
üht inimmüüri inimtihedat.
Ka pikemad ei küüni üle ääre.

Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi
on lahkumisel ruumi jätnud piluks,
siis see, kes juhtus välja nägema,
on äranähtu nimetanud iluks.
Ta samal hetkel ise läbi nähtud

ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.
Suur saladus saab tema ainueluks,
tal iseennast au on läbida.


..................................................................................
..................................................................................
..................................................................................
..................................................................................
..................................................................................