Kaudu mu vaevakaskede

Tule ikka mu rõõmude juurde
kaudu mu vaevakaskede

Kui kruusatee kraasibki taldu
tule ikka mu rõõmude juurde

Eile olin ma laps
siis oli see lihtne

Nägin naeru ja rõõmsat meelt
ja hööveldatud teid

Täna sündis päike nagu eilegi
aga mina olin suuremaks saanud

Naeru varjus näen nuttu
kindla meele taga kõhklust

Homme saab minust laps
nüüd pole see lihtne

Tahan näha nutu varjus naeru
taga kõhkluste kindlat meelt

Kui kruusatee kraasibki taldu
tule ikka mu rõõmude juurde

Tule ikka mu rõõmude juurde
kaudu mu vaevakaskede


MA SEISAN MESILASTARUNA
ja tahan ma siis või ei taha,
pean endasse varuma, varuma
lillede lõhna ning vaha.

Mu meelte ja erkude tuhatkond
on ametis painaval sumal.
võimukalt keelab neil puhata
mu süda kui mesilasjumal.

Nad kannavad minusse raugetelt
pärnadelt päikselist saaki
ja tubakaväljadelt kaugetelt
rasket, kibedat taaki.

Kui viimaste külmade astrite seas
sügis käib radu märgi,
suur mesinik tuleb, näokate peas,
ja murrab must kõigile kärgi.